Idiotism - vastulause normatiivsele eetikale? Jah, kindlasti, kui seda käsitleda altruistliku püüdlusena välistades igasugusedki egoistlikud visioonid. On see väljaspool kontrollitud keskkonda võimalik? Ei, ning seda tõestab Ulfsaki lavastajadebüüt taanlasest filmimehe ainesel.
Lars von Trieri ''Idioterne'' on nähtus, kus läbi kommuunielu käsitletakse idiotismi kui platvormi sotsiaalseks tulevikuidülliks. Ulfsaki versiooni karkass otse filmilindilt lavale astunud, kuid copywriterist sai näitleja ja ei ühtki kirjutavat arsti laval kohta.
Ulfsak pani aluse noorte Viljandlaste kommuunile, kus tudengid - vaadeldes end kolmandas isikus - paljastavad oma sisemise idioodi, võõrandudes seeläbi nõndanimetatud heaoluühiskonnast, taoteldes midagi uuenduslikku, midagi reformivat, ise seda tegelikult mõistmata ja julgemata. Kogu oma grotesksuses jääb taanlase loodud olukord andekates kätes nagu seda Ulfsaki omad on, igavesti valusaks ja hapraks, esindades mõttevõimeliste võimetust teenida eesmärki, mis ei saa olla eetikaraamistikus vegeteerivale välissilmale vastuvõetav ega ka mõistetav.
Viljandi kaheksas lend on Ulfsaki käe all õitsele puhkenud - kui siirad on nende tehtavad Idioodid, ei ole oluline, kuna siirus, mis kajastub idiootideks olemise poleemikas, on ilus ja ehe. Isiklikkuse tasand oli kursusesiseselt selgelt mõõdetav - mõned noored tegid iseennast, teised varjusid. Kahetsusväärne, sest ei ole tõenäoline, et selliseid võimalusi, kus samaväärses mastaabis ennast näidata, noortele üleliia tihti laksatades sülle lajatab.
Krahli tükk on paeluv nagu selle doonorgi ning Ulfsak potentsiaalne Kuld meie lugematute lavastajate seas. Lavastus, mis mitmel tasandil paganlikult geniaalne. Kuradi suur aplaus.
Minge vaadake tulevasi lavalauatallajaid emotsionaalses alastuses.
Minge leidke tsentraliseeritud tõe tegelik ilu.
Tungivalt soovitatav.
