Kunstiliselt muljetavaldav, kuid üsna õhuke lavastus loomismüüdi kaitsvate seinte vahele peidetud mehest, kellest google miskit tea. Järjekordne lugu järjekordsest toksiinijüngrist, pseudovirtuoosist, kel kemikaalide tasakaal ajus loomesünnituse erakordselt valulikuks teeb. Lagle hüüdis žanriks psühhedeelia - joovastust just ei tekkinud, kuid vaimulähedust oli tajuda. Lagle hüüdis ei sürrealismile, ei realismile ning sellel joonel ka maandub. Morbiidsuse küsimusele Ta vastust ei teadnud. Ehk seetõttu, et vastuseid olnuks kaks. Sünge see lavatükk enese õnnetuseks ei olnud, kuid tagasihoidlikult haiglane küll. Meelesisund jäi muutumatuks olenemata õhku pritsitud irratsionaalsusest ja kõrgest kunstilisest tasemest. Virr-varr, piu-pau, pabahh. Takt, milles lavastus astub, on minusugustele liiga raskeks tehtud. Mina ei ole koduperenaine.
Lavastuse kotseptsioon on trafaretne, kuid lavastus seda kindlasti mitte. Muusikaline kujundus väärib viite ja kunstnikutöö veel enamatki.
Lagle ja full of music? Igaaastane? Kurat.
Lavastuse kotseptsioon on trafaretne, kuid lavastus seda kindlasti mitte. Muusikaline kujundus väärib viite ja kunstnikutöö veel enamatki.
Lagle ja full of music? Igaaastane? Kurat.
