6.12.10

Draamateater. Kas ma olen nüüd elus


Siim Nurkliku plahvatuse ainesel voolis Lauri Lagle samanimelise teatrietenduse, mida vahetevahel mõnedele Draamateatris näidatakse. Mõni vaatas vasakult, mõni paremalt, kuid õnneks sedapuhku poliitilist väljundit valima ei pidanud.
Manifest, mäss, mässumanifest ning seda küüniliselt ja noortesõbralikult. Nurkliku tekst jättis juba kaante vahele peidetuna kergelt purskava mulje, kuid lavalaudadel võimendus too veelgi, ning tundus kohati lihtsalt naiivselt kõvahäälne - ärahüütud probleemid, maailmavalud taaskord välja lastud said. Ometi kõik linnukesed enestele kasti leidsid ning keskmise ootamatult kõrgeks viisid.
Lagle jättis teksti suuresti puutumata, kuid nihutas põhitelge, mispeale muutus algne tohutu ideede jada terviklikumaks ning ahvist saigi inimene.
Turvaline lavakujundus ning töötav, kuid ohutu kompositsioon on märksõnad, mis nähtut saatma jäävad.
Igaljuhul nauditav lavastus, kuna Lagle, ta kuju lõi, mis takti pahatihti muutma kippus. Taktitus, see hästi mõjus.