Esimesed kakskümmend minutit tundus, et Kivirähk midagi täiesti uut adopteerinud, hakanud kirjutama vastaskäega. Kõik toimuv paistis nii uus ja huvitav - enneolematult psühhedeelne legendaarkirjanduse tõlgendus - sügavad ja kajavad kidrariffid, happeliselt häiritud inimhinged ning absurditeaterlik lavakujundus. Twaini looming omandas müstilise mõõtme ning publik hakkas ridikülidest ja taskupõhjadest seeni, ampulle ja gripikesi otsima, uskudes, et ei ole veel hilja õigele lainele sõuda. Südamest loodan, et seened jäid mälumata, ampullid joomata ja tabletid neelamata, kuna kahekümne esimesel minutil oli selge, et see, mida laval tegelikult näidatakse, on Eesti publikule varemnägemata kontseptsioon. Kontseptsioon, kus tõlgendaja ja lavastaja pead liitnud ning loonud midagi, mis pidi tekitama tugevat ebasümpaatiat kõigis, kes seda parasjagu kaevad. Loodud koletis vägistas nii visuaalselt kui emotsionaalselt ja esimest rida pea et füüsiliseltki. Publik seati psühhiaatri rolli, kes oma vaimuhaigla ja psühhoosis skisofreenikute üle kontrolli kaotanud. Psühhiaatrid vaatasid ja mõtlesid - on ikka jama, raisk, kuna kuuest Hullust üks - see kõige haigem nimega Tom - haaras ohjad ning muutis ravikeskuse enese nukumajaks. Ülejäänud viis olid lükata - tõmmata hetkeni, mil Tom, augud perses, põõsast lauale ronis ning uue neegrina puhtpoeetiliseks muutus.
Tegelikkuses aga on vist nii, et lavatükk ei esinda mitte mingiski plaanis ülalkirjeldatut ning lihtsalt saepuru purskav Kivirähk Andrus on.Kitsast silmaringist tulenevalt lõpetan lausudes: ''mittearvestatud''.
.
