Uusbergi lavastus põhineb Jean-Luc Lagarce'i kaheksakümne teise aasta teosel ''Ainult maailmalõpp'', mis on järjekorras teine prantslase lugu, mida Eestis mängitud.
Üsna maailma lõpus on situatsiooni- või siis faasipõhine lavateos, kus oluliseim on tegelaste emotsionaalne paiknemine - isikud defineeritakse läbi keemia ja konflikti analüüsi. Osaliste iseloomu ei näidata, kuid rohkesti saab näha viha ja valu, mida anonüümsed tegelased tunnevad ja tajuvad.
Tegu lavastusega, kus iga pimeduses istuja leiab endale külje, mida vaatlema hakata. See tähendab siis et tahkusid on palju, kuna perekondlikud konfliktid on meile kõigile subjektiivsed. Juhtub harva, et näeb tükki, mis on nii publikukeskne, et lõppmulje kujundab täielikult vaataja varem kaasapakitud kogemuste ja emotsioonide kohverkott või mõistuslikkus samanäolistes oludes. Lavastuses jäetakse palju aega publikul enesega tegelemiseks ning kui antut valesti tarvitada, siis võib lavaltoimuv kohutavalt igav ja raske tunduda. Ehk tegu on tööga, mis ei ole Linnateatri neutraalne kõigilemeeldiv suurlavastus, kuna tempo on harjumatu - toimub kulgemine. Kulgevad kord pikalt ja igavalt, kord suure paugu ja üleküllusega - justtäpselt nõnda kulgevad ka perkondlikud suhted, justtäpselt nõnda leiab elu arutlust.
Tõenäoline on, et taaskord jäi tervik nägemata, kuna prantslase kirjeldatud situatsiooni ülesehituses oli kasutatud trikki, mis minusuguse silda viskama paneb. Lagarce kasutab analüütilist kõnet, mis jutustab loo mehest läbi teiste silmade, läbi mineviku, läbi sellega kaasneva aususe. Saalis ei kirjeldata varem juhtunut otse, vaid kõik oluline tuuakse sisse seotuna konflikti lahkamisse. Toimub pidev varemöeldu ümbersõnastamine, teise osapoole mõjupunkti otsimine ja alateadlik provotserimine. Kogu süžee tuuakse publikuni läbi konfliktsel dialoogil põhineva vastastikuse analüüsi, kus osapooled ei vestle muust kui teineteisest, olgugi, et üks osapool ainult kuulab ja saab vaimselt läbi pekstud. Kogu tekst, kogu teistepoolne analüüs toob publikule vaikivat peategelast - täpsemini põhikõrvaltegelast - aina lähemale ja lähemale ning seda kordades enam kui mehe enda monoloogid. Suurepäraselt joonistatakse publikule skeem, mis tõestab eneseanalüüsi ebaadekvaatsust ja kõigutatavust ning lähikondlaste analüüsi elementaarset vajalikkust ja valulikkust. See on imeline ja aus olukord, mida prantslane meile pakub, kuid ometi on see kohutavalt piinarikas.
Kuna ei ole algupärast lugenud, siis paari resoluutse ja lapsemeelse sõnaga näidendi sedapuhku teisejärgulisemast poolest.
Uusberg tegi nii, et oli tehtud. Pea et kõik, mis või kes oli laval, selle ees või taga, töötas. Eriti hästi töötas ahastuses ema ehk Anu Lamp. Pirni keeras soklist välja Üksküla-Uusberg, kuid polnud hullu, kuna diivanil istus Ojari, hoides peos karikat.
Vahel juhtus ka nii, et lava muutus mustvalgeks. Pilt talletus. Kõik jäi paika. Kõik oligi paigas. Ometi ei olnud see paik Louisile. Mees juhtus fotodel vigurdama. Kuna Louise jagas keha Võigemastiga, siis ilmselt vigurdas ka tema.
Tehnilised lahendused olid linnateaterlikult võimsad ja esteetilised ning uusberglikult semantilised ja tundlikud.
Minule selle teatriaasta üks tippteoseid ja loodan, et seda ka teistele psühholoogilise realismi austajatele.
Minule selle teatriaasta üks tippteoseid ja loodan, et seda ka teistele psühholoogilise realismi austajatele.
See ongi kõik.
