Viimasel ajal on küll palju käidud, kuid vähe nähtud. Blogi pealehelt varjuvaid kirjutisi postituste nimistus üle rea ehk drafte tervelt üksteist. Teiste sõnadega ütelduna - palju keskpärast teatrit. Olenemata otsustasin sellest lavatükist kõneleda, kuna tunnen, et ei tohi vaikida. Üldiselt musta pori näkkuloopimine ei istu, kuid seekord tunnen, et läheb kõvemaks rauatagumiseks.
Ütlen kohe alustuseks ära, et Camus' ''Võõras'' on üks minu armastatumaid romaane, esindades kõike, mida ühelt kirjandusteoselt tahta oskan. ''Võõra'' võlu peitub minu jaoks üksikutes tagaplaanile jäävates detailides ja konfliktides, mis ei ole vastavalt olukorrale konkreetsed, vaid hõlmavad kõiksust ning sellest tulenevalt võluvad pea igat analüüsivat lugejat. Teos on nii tasandirohke ja polütonaalne, et mahutab enesesse lõputul määral igavikulisi probleeme ja rohkesti erisuunalisi eetilisi küsimärke.
Aga hüva, läki jutuga teatrisse.
Rahutus puges Hobuveskis istudes hinge ning vasem kulm tõmbas üsna kõveraks. Kulm oli nii kõver, et kraapis silma. Aga miks?
Äärimiselt oluline on antud dramatiseeringus eristada Vetemaa ja Camus' loodud tegelasi. Vähe sellest, et Vetemaa uusi rolle lõi, liitis ta raamatus kirjelduste alla mattuvad leheküljed dialoogideks. See on uskumatu, mida eestlane on teinud, kuna sisekõnele rajatud romaani ei ole kohe kindlasti lihtne muuta dialoogidele keskenduvaks lavatükiks. Huvitav ja nauditav on ka Vetemaa mäng teose narratiiviga. Vetemaa muutis olevikus toimuva kaherealiseks ehk laval toimub tegevus just nüüd, praegu ja natukene enne. Vetemaa tegi lõpust alguse ja muutis kirjatüki ajaliini mitmuseks ning loodud paljususe omakorda sümbioosseks ehk suunas vastastikusele kasulikkusele. Selle vembuga läks kaotsi nii mõndagi, kuid mitte sellises mahus, et laval toimuv ei oleks äratuntav. Haihtus vajadus aimata, kuna tulevik oli olevikus käegakatsutav. Olgugi, et ''aimamine'' pole minu teema, võis mõni vaataja saladuslikust, pimedast tulevikust puudust tunda.
Tegu on romaaniga, mille ükskõik milline dramatiseering on selle autorile suur tunnustus. Meie mees väärib järelhüüdeid veelgi enam, kuna nagu juba varem üteldud, toimus kogu tegevus dialoogides. Jutustava minategelase väljakirjutamine on minu arvates märkimisväärne saavutus, mis ühes huvitava narratiivi kujundusega muutis teose - teatraalsuse aspektist lähtudes - lavakõlblikumaks. Oluline on mõista, et Camus' kirjutatud teosega omavolitseti ning kõik tehtud muudatused ja omalooming ei ole kvaliteetne. Kvaliteet on kõikuv ning selle põhjusi pole vast vaja üles lugeda, kuna autoritest ainult üks on Nobelist. Vetemaa kokkukirjutatud ''Võõras'' ei olnud see võõras, mille pani kirja Camus. Vetemaa katse lisada juba algtekstis olevatesse stseenidesse omaloodud olemuslikke hõikeid ja dialoogipikendusi on üsnagi kohatu, kuna muudab mitmeid olulisi nüansse tundmatuseni ning lisab tegelastele valemaigulisi jooni. Tõlgendati vabalt ja vallatult.
Olenemata kõigest negatiivsest, mida dramatiseeringule ette heidan, väärib Vetemaa tegu äramärkimist, paremat teatrit ja teovõimelist lavastajat. Vetemaale aplodeerides sügav kummardus.
Kavalehel räägitakse, et olla räägitud mehest, kes olevat olnud täiesti võõras. Mehest, kes ei vassivat ega vestvat tühja ja ühiskonnast, mis võõrastele võõras ning omadele oma. Nad peaaegu et ei valeta kuna algteksti autoriks siiski Camus. Nobelist sai eelmise sajandi esimese poole lõpus maha teosega, mida tänaseni loetakse nii, et lehed kärisevad. Kärisevad kenasti ja ilmselt ka lõputult. Kui lõppu pole näha, siis tasub jääda kriitiliseks. Täpselt sedasi Camus ka talitas. Nagu varemgi üteldud sai, on tegemist teosega, milles möllab paralleelselt mitu eetilist konflikti või lausa olemuslik kõiksus ehk kirjandus võitleb igavikuga. Igavik on igas mõttes saatanlikult pikk ning alatiseks võõras, kuid tänane avalikult tunnustamatu mees, kes läks igaviku sügavikku, proovides jääda võõraks, koperdas iseenese sisutuse, mitte aga hingetuse taha. Sisutus ei ole algtekstile omane. Võõra mehe sisu võttis end laval alasti, aga - seal ei olnudki midagi. Ehk - Janek Joost ei olnud Võõras, ta ei olnud Meursault. Oleks ta siis vähemalt alasti olnud, kuid ei.
Ta proovis olla mees, kes ealgi luiska ega laperda, kuid ometigi ajas välja suitsu, mis tema tühipalgelisust kuulutas. Camus' loodud peategelasele omase monotoonse külmuse asemel peedistati publikut ja lugupeetud autorit teeseldava olemusliku vaatega, mis jättis ükskõikseks isegi kaasnäitlejad. See nii-ütelda elufilosoofia, mis kaante vahel määras kõik ning andis juba loo alguses peategelasele kindlavärvilise perspektiivi (see on ka üks põhjusi miks narratiiviga mängimine ei olnud õõnestav, võõrastav), muutus Joosti täites alates minutist seitse kujuteldamatult ebasiiraks. Ebasiiras ükskõiksus on nii linnas, maal kui ka teatris kohutavalt naljaks ehk täpselt nagu kavalehel lubati - sai ka nalja. Joost täidab osa kui näitleja, kes näitleb ka siis, kui näitleja enam ei näitleks. Tahaks siinkohal nentida, et pean Joostist kui näitlejast lugu, ning kõiges halvas süüdistan siin lavastajat. Joostile joonistati raam, millel puudusid asjatundlikud äärisjooned. Minu silmad nõnda suurt vabadust ei hooma. Võib-olla on mul liiga pikad ripsmed.
Egon Nuter, püha ja ilus, oli selle lavastuse õnnistus kui ka needus. Nuter õnnistas meid oma kahe erineva, kuid samaaegselt sarnasel alatoonil kõneleva rolliga - kojamees ja vaimulik. Nuter kandis nagu Kalevipoeg, kuid kantavad lauad olid vahelduseks veinitünnid ja labasus hoopiskeskis kuninglik ja meisterlik taktisamm. Needuseks oli Nuteri kontekstiline tühisus ehk lavastuse kuningas müttas põrandal kokku kõige enam kakskümmend minutit. Pani mind janulema enamat. Tahtnuks lavatükis rolle vahetada - Nuter võõraks ning Joost nö omaks. Nuterit vaadeldes kulm end iseenesest paika kiskus ning oma sirguses mind meeldivalt üllatas. Mulle istub mõtelda, et minu piletiraha rändas otse Nuteri kukrusse.
Endine Endla peanäitejuht Raivo Trass pani pange, kuid vahel võttis ka välja. Trass nii võitis kui ka kaotas oma dialoogides. Trass töötas oma kohmetuses ja jäi töötuks kõiges muus. Tema vanglaametniku dialoog peategelasega (Vetemaa toodetud kahekõne) surmamõistetute tervislikust konditsioonist oli mõjuv oma liikuvuses, mis lisas teemale vastavat ja vajalikku sügavust, tumedust, kuid dialoog (samuti Vetemaa loodud), kus vanglaametnik Trass ja peakangelane vestlesid ''pühast söömaajast'', mõjus kui üleüldise taseme põrmustaja, kuna mõistsin, et peategelane oma ebasiiruses ei olnudki see nali, mida kavalehel lubati, vaid hoopis Trass pidi naljanina olema.
Vali nali oli veerimine
mis veeretas aimu
et see projekt
ta vajab sügavat
vaimukauget kalmu
Kunagine maksunduse tudenginna Elina Pähklimägi ei leidnud ka seekord Soovide puud ning pidi kahe jalaga Maale jääma. Maa on talle armuline just täpselt seni, kuni tal õnnestub olla rollis, kus keerleb armastus ja lõhnab seksuaalsus. Lavastuse kõige õnnestunum stseen kuulub temale, olgugi, et selle selili veetis. Pähklimägi täitis kahte rolli: armuke ja prokurör. Armastusekuulutajana oli tütarlaps oma olemusega kohal, kuid prokurörina (ilmselt lavastaja nõudmisel) kusagil kaugel-kaugel rahvaliku naljatüki külatuuril. Külatuur venis talumatult pikaks.
Rain Simmulil peaaegu et ei peatu, kuid nii palju ütlen, et ka teda saatis kahe rolli vaheline kõikumine, kus taaskord üks oli hea ja teine läbikukkumine. Simmul uurijana pigistab, kuid pigistab nii, et vaatajal mõnus hakkab. Simmul on tõeline Kelgukoer, kuid tema õnnetuseks vaatab suvi juba aknasse ja kelk tühja keldrisse. Omakorda Simmuli tehtav kokk ajas nutma, ilma, et sibulat oleks lõigatud.
Ei ole kursis, kas Saatpalu on varem teatris kaasa löönud kui näitleja või ei, kuid kui see oli tema esimene, siis on siiralt kahju, et see juhtus Aule juhtimisel. Tema roll oli ülelabastatud ning alalavastatud. Tema rollitäidet võib iseloomustada sedasi : algajalikult teatraalne lavaolek ja ülendatud meeleolu kui konstant. Aga see selleks, sest Saatpalu oli ainus, kelle mängus mingisugustki naudingut täheldasin. Nuter oli professionaalne, kuid laulik lausa mõnules. Ka Saatpalu tegudes võis märgata mõningast professionaalsust.
Olgugi, et Saatpalu osatäide oli lõhnatu, maitsetu, värvitu, oli temas rohkem näitlejat kui ülejäänud trupis. Vot sulle teatrit.
Algab jutt erakordselt halvast lavastajatööst ja ametlikult olematust kunstnikust.
Lavastajaks oli Erki Aule. Ma arvan, et pole nii halba lavastust veel varem näinudki. Esiteks - lavastajatöö kui näitlejate juhtimine oli olematu, või siis maitsest tingituna absoluutselt spontaanne ning seeläbi katastroofiliselt ebaühtlane. Kujundatud rollid ei sobinud mitte mingiski mõttes kokku. Lavastaja pidas mingil põhjusel oluliseks veeta aega keevitajana ning lõpptulemuseks olid arusaamatud ja auklikud ühendused.
Teiseks - Pähklimägi tehtav prokurör oli küürakas ja ninnu-nännu diktsiooniga. Aga miks? Aule ilmselt arvas, et külastaja ei saa rollide vahetumisest aru ning mõtleb, et peategelase trükkalist armuke on ametiredelil meeletu ja erakordse hüppe teinud ning nõuab nüüd prokurörina kohtualusele, keda ta tegelikult armastab, surmanuhtlust.
Kolmandaks - oli hetk, mil vanglakokk ehk Simmul tõi lauale surmamõistetu viimase eine. Kokk asetas füüsiliselt lauale küünlajala ja küünla, supitaldriku ja lusika ning seejärel vinnas lauale kujuteldava supipoti ning tõstis olematu kulbiga peategelasele suppi. Isegi kui see oli mingil põhjusel taotluslik, etendamaks mõnd arusaamatut sümbolit, siis olukord laval lausa karjus supipoti järele. Vägagi võimalik, et tegu oli kujundiga, mida ei suutnud hoomata, kuid sellegi poolest oli sündinud visuaalne katastroof.
Neljandaks - miks pidi kokk olema rahvateaterlikult debiilse olekuga? Ehk oli see samuti osa ''naljast'', mida kavalehel lubati?
Viiendaks..., kuuendaks..., seitsmendaks..., kaheksandaks..., jne.
Mul hakkas näitlejatest kahju, kuna üsna peagi mõistsin, et lavastusel oli suure tõenäosusega vähemalt kaks, kui mitte kolm lavastajat (juhiks tähelepanu näitlejate nimistule) ning üks neist on kurikuulus halva maitse ja selle pahatahtliku pealesurumise poolest.
Tavaliselt ei anna matemaatiliselt väljendatavaid hinnanguid, kuid täna pean seda lavastajatöö kajastamisel vajalikuks, isegi vältimatuks, kuna negatiivne lõpmatus on mõttejuppi juba mõned tunnid saatnud. Kohutav. Mõlemad pöidlad suunan otsapidi mulda. Aule(le) ei saa au anda...
Polügonaalne see teater tõepoolest oli. Nurkasid rohkem kui vaja - iga neist oma värvi ja iga värvus omakorda nurkliku kvaliteediga. Aeg on raha, kuid raha ei ole aeg. Võtke aeg maha või ärge võtke raha.
__________________________
Tervitaks siinkohal Danzumeest, kelle kajastusmaht on muljetavaldav.
.
