''Linnad on külmad ja inimesed külmetavad neis õigusega''
Fassbinder
Ojasooteater pakkus Õunpuule võimalust muuta oma elu igavesest ajutiseks, filmist teatriks. Õunpuul oli ''Tony'' lõppfaasis ning ütles: ''JAA''. Rešissöör lavastajakostüümis rabas Fassbinderil fallosest, keerutas pisut, pani omad needid külge ning heitis ühes genitaalidega eesnaha taha. Eesnahk pikki tüve mõnda aega taganes ning kaheteistkümnendal veebruaril täielikult erekteerunud, jäikpundes, kuid genitaalideta Fassbinderi fallos Õunpuu ehetega, kahetunnise brutaalse onaneerimise järel, publikule näkku proovis lõpetada. Kahjuks asjata, kuna munanditeta pole pühkimispaberit vaja. Rešissöörist sai lavastaja, genitaalidest ohver.
Praht, Linn ja Surm (1976) on sakslase kõige kõmulisem teatritükk, mis alles möödunud aasta lõpus tema kodupubliku ette jõudis. Gramm üle kolmekümne aasta käis juudisõda (humaanselt ütelduna ''vennatapusõda''), kus vähemus oma staatusest tingituna dominaatorina käitus.
Fassbinderi kirjutis on ühiskonnakriitiline, seega ei midagi uut NO jaoks, kuid autor heidab vihkava pilgu mateeriale, uuele ja rikutule, kapitaliseerumisele ning ''juudistaatusele'' eriti teravalt ja põlglikult.
Olles näidendit lugenud, arvan, et see, mida Õunpuu kirjutisele põhinedes tegi, lavale tõi on lausa geniaalne. Lõikas halba, külvas head, jättis parima. Armastatud rešissööri kujutlusvõime on fenomenaalne. Kui Fassbinder teeb toorelt, puhtalt ehk räägib lugu nii, nagu see on, siis Õunpuu kasutab rohkesti kujundeid, otsekohesust liigutamata, lihtsalt seda rikastades ja veel enam konkretiseerides. Kahjuks lavastaja loodud kujundid on enam kino- kui teatripärased ning jätavad täiesti ebatarviliku ja puht-atraktsioonilise järelmeki. Eks filmimees on filmimees ja stiil kandub žanrist žanrisse. Nii filmis kui ka laval suudab Õunpuu absurdselt, kuid tähelepanuväärselt mateeriat ja emotsiooni lausa sümbioosini kombineerida. Võtab tunde, paneb esemesse. Võtab eseme, muudab tundeks.
foto: www.no99.ee
Mirtel Pohla võimekus ümberrollistuda on müstilisele tasandile tõusmas. Tema senini parim roll Kullake ''Woolfis'' üllatas mitmel eri tasandil. Tema teha jäetud Roma B. ''Prahis'' oli imetlusväärselt sellesse anonüümsesse hooramis-konteksti sobituv. Kui psüholoogilises ''Woolfis'' ehk mitmetasandilises armastusloos üllatas Mirtel oma tekstitus suuruses - vaikivas kaanetatud samaväärsuses teiste, palju rääkivate ja avanevate karakteritega - siis ''Prahis'' oma haletsust vääriva, katkise naisjäänuse täiesti loomuliku olekuga. Usun, et Roma B roll on väga kurnav, ruineeriv, isiklik, kuid ülim enesetunnetuslik kogemus nagu kogu Õunpuu experience ja Mirtel saab selle läbi seedimisega ka jätkuvalt suurepäraselt hakkama. Pohla diapasoon tundub iga etendusega aina laiem, suurem, rahuldavam, kuid eks tundumused, need pigem individuaalsed.
Roma B. on tühjaks kurnatud inimhing, kes ei vaja teatraalsust oma hädise eksistentsi jätkuks vaid tahab üksnes olla, puhata ja lõpuks sooja tuppa jõuda(''soojemasse'' kohta jõuda).
Roma B võrdub praht. Roma B võrdub linn. Roma B võrdub surm. Roma B võrdub hoor. Roma B ongi ühiskond. Tema ongi meie. Me oleme mateeria hoorad. Me oleme nähtamatud hoorad. Kuid alati kellegi hoorad. Kuna mateeria - see on keegi. Ning nähtavuski tema teha.
foto: www.no99.ee
Kurb, et konsentreeritus kogu selle laval sündiva actioni ja sürri varju jääb - indiviidikesksed rõhud on marginaliseeritud, olgugi, et ka algne näitekirjutis on üsnagi anonüümne, kuid Õunpuu lavastuses kattub see natukenegi pea täielikult visuaalelementide alla; peaprobleem kaotab igasuguse progresseeruva takti, mõjub konstandina ja alles jääb üksnes nähtav tulemus. Võiks ütelda, et vägagi filmilik teatritükk - ülimalt rekvisiidi- ja kostüümikeskne ehk puht-õunpuulik film ilma sisse-välja zuumiva operaatorita. Usun, et operaatori puudumine muutiski teose vaatajale raskesti hoomatavaks kui saate aru mida ma mõtlen.
Film laivis, laiv filmis.
Õunpuu muutis vee vereks ja ketid lihakäntsadeks. Sigagi võttis aja maha ning ronis rippesse.
Tahaks veel kirjutada, kuid lihtsalt ei jaksa.
Minge, vaadake ise.
Ennustan sellele ebareaalse eelarvega etendusele ringreisi ja suurt menu, kuid minu topist jääb ta välja ning seda pigem lihtsal põhjusel - ülekülluslik atribuutika, mis sobib suurepäraselt ekraani taha, kuid mitte lavale.
Lausa häbi on nentida, et oleksin soovinud ojasoosemperlikku käsitlust - lähen häbenema.
