Oli kolmas nädalapäev, oli seitsmeteistkümnes märtsi ööpäev, oli külm ja märg päev, oli tavaline raiskulastud päev, kuid kui kell lõi seitse, kadus vajadus defineerida aeg, kadus vajadus formuleerida ruum, kuna õhk oli täis Jevgeni Griškovetsi mõtteid ja mõttetusi, teksti ja tekstitust, liha ja lihatust. Oli Planeedi esietenduse päev.
Venekeelse teksti tegi arusaadavaks rahvuskulturnik ja harrastusteatrite mees Tiit Alte. Asjad pani liikuma isa Peterson, kunstilisuse koormat kandis Kaarel Eelma ja helipuldis näppis nuppe poeg Peterson, kes vastutas ühes Tarmo Songiga ka nähtavuse eest. Sai nähtud, kuuldud, vaadatud. Põhiliselt sai näha, kuulda ja vaadata Meest ehk Helvin Kaljulat, kuid mida lähemale lõpp, seda enam anti sõna pikkamisi avanevale Naisele ehk Laura Petersonile.
Jevgeni Griškovets tundub olla üks ütlemata huvitav kirjanik ja teatripersoon, kelle loomingut pole kunagi tekstina paberil õnnestunud näha, kuna miskisel põhjusel on meie keeles ilmunud ainult üks tema näidend(''Kuidas ma koera ära sõin'' LR 06/36) ning seegi antikvariaatides lõhki müüdud. Olen siiralt üllatunud, et tema jutustusi, näidendeid ega ka romaani pole tõlgitud ja avaldatud - arvestades kui suurepärase tõlketööga Tiit Alte juba kahel korral hakkama on saanud(Linn ja Planeet). Võib-olla on tegu venelase superstaari staatusest tuleneva avaldamise liigkallidusega või ehk hoopis eesti rahva huvipuudusega näitekirjanudse vastu? Mõlemal juhul on kurb ja kahetsusvääne paigalseis.
Minu teada on Eestimaal venelast lavastatud neljal korral: 2x Theatrum, 1x Tartu Uus Teater, 1x mingine Tartu monoprojekt. Esimesed kolm Griškovetsi tegude lavaletoomist toimusid kõik aastal null kaheksa ning võib ütelda, et tänu Theatrumi tehtud Linnale valdab mitut meie seast Griškovetsi himu - tema literatuur on jäme defitsiit.
Aitab tühjast jutust - räägime parem planeedist, mida olemas ei ole.
Griškovetsi Planeet sündis nullindate esimesel aastal, mis oli ütlemata viljakas aastakäik venelasest teatrimehele, olgugi, et tema purunenud sulepea mööda Euroopat remondimehe otsingul rändas - nimelt linastus tervelt kolm uut etendust (Linn, Drednaudid, Planeet).
Griškovets on tuntud ja armastatud kirjanik/lavastaja ennekõike oma vahetu teemavaliku ja kõiksusehimu poolest. Teda võiks kirjeldada elementaartunnete, märkamatute kõhkluste, tähelepanuta jäävate mõtete sõnastajana, kirjapanijana, lavaletoojana, kes näeb kõigis väikestes kuid igavestes dilemmades ja mõistatustes seda, mida me kõik, aga tema erinevalt meist on otsustanud seda müüa. Müügiotsus on õige, austusväärne, kuna mehel on raudkindel anne ja sulaselge tahe pakkuda meile, andetutele väikekodanlastele, elamust, mida enamus kasvõi saja-aastaseks elades ise oma tarbetus elukeses ei märka, olgugi, et kuulmata tema sõnu on venelase esitatud mõtted meis kõigis - peidavad end kohe nurga taga ehk kukla nurka kraabivad.
Planeet räägib Mehest ja Naisest, sinust ja minust, paralleelsest eksistentsist ja ühisest igavikust, aknast ja tähtedest. Ei mees ega naine oma mitte mingisugustki tähtsust, kuna tegelikkuses on nad üks - mees võiks olla naine ning naine mees. Nemad esindavad sind. Rollid võiks vabalt ära vahetada või üheks sulatada. Mees ja naine ei kohtu, neid ei ole teineteise jaoks olemas, nad ei ole ühes ruums, nad ei ole ühes ajas, kuid mõistatus, probleem on neil ühine - mis on armastus, kus on armastus, aga mis siis kui armastust ei olegi? Griškovets pani mehe lendama. Mees liugles läbi õhu, peatus igal kontinendil ning veendus, et armastus on otsas või siis vähemalt on see igas punktis ühte nägu- sellist nägu, millist tegelane ära ei tundnud. Huvitav, kas armastust on kunagi üldse olnud või on tegu müstifikatsiooniga, tühise, kuid sügava kiindumusega? Kas keegi on kunagi üldse armastanud? Kuidas saab see olla armastus kui ühel hommiukul ärkad ning see tunne, mida tundsid eile magama heites, on kadunud, pühitud? Kui seda nimetatakse armastuseks, sügavaimaks tundeks maailmas, siis kuidas on võimalik puhtalt lehelt alustada? Kuidas on võimalik, et paberil, millele eile veekindla tuhmumatu markeriga kuristiku joonistasid, pole täna enam jälgegi?
Umbes sellised on küsimused, millele autor vastust otsib. Kõiksuseiha, mida venelane esindab, on üksnes raudmeestele, mille küüsi pole soovitatav sattuda kui ei oma annet enese üle irvitada ega mõista lahenduste otsimise tarbetust selles armutus enesehävitusprotsessis. Seesugused mõtted ei leevenda ei noahaavasid ega kuuliauke, pigem aitavad loobuda ja rahuneda. Griškovets on ilmselt rahulik, loobunud, ning just seetõttu võimeline nõnda tabavalt kuid umbkaudselt kirjutama teost, mis minusuguseid haarab ja kütkestab. Igal juhul kirjutajale suur aplaus ning edasine austus, olgugi, et oli mitmeid nüansse või lausa põhiaspekte, mis mind raskelt häirisid. Meeltesegadust tekitas asjaolu, et mees nägi naist, kuid naine meest mitte. Miks, pagana päralt, selline nonsenss sisse kirjutada? See hakkas mind häirima alates minutist number üks. Saan aru, et seda lavastust poleks ''olnud'' ilma selle ühepoolse pideva kohalolekuta, nägemiseta, kuid tänu sellele nüansile kaotas etendus palju. Olgu, see ei seganud üldist, läbivat mõtet, kuid pragundas tegelikku motiivi. Tõenäoliselt oli naine osake mehe elust, kuna naisosa oli vaja kuidagi etendusse kogu kestuseks olulisele tegevuslikule kohale siduda. Või ehk hoopis naerupahvakate kojumeelitamiseks? Teatris peab ju nalja saama - vähemalt nii olen kuulnud - ja duubel-monoetenduses, kus lava lihtsalt pooleks jaotatud, individuaal-ruum tekitatud, olnuks seda juba tükki kaks raskem teha ning kahtlemata poleks nali pooltki sama kvaliteetne kui olukorras, kus üks heidab nalja teise üle või siis kahe ühise läbipaisva, nähtamatu olukorra üle. Muiata sai rohkem kui tavaliselt ning tekst oli igati paeluv, suurepärase alkeemiaga, kus üldistusteks vähe ruumi oli jäetud. Polnud näitlejatevahelist kontakti ning seega polnud ka probleemi ehk tegelaste omavahelist keemiat, ühtset lainepikkust, mille puudumine pahatihti meelehämarust kasvatab ning tõenäoliselt kogu tüki maha kannab. Kirjutisele viiekas. Topelttänu Altele.
Lavastusest nii palju, et lavastajatööga võis rahule jääda. Tundus, et Lembit Peterson on saavutanud kahe peaosalisega täieliku kontakti ning leidnud ühissageduse. Kuradi nauditav! Kunstilise poole eest vastutanud maalikunstnik Kaarel Eelma leidis lahendused, mis töötasid hästi. Eks nüansse, mis häirisid, oli, kuid võrdusid pea nulliga. Helikujundusega on lood hoopis omasoodu - nimelt seade oli super. Tuleb Marius Petersoni muusikamaitset kiita. Eriti lahedalt mõjus Niemen (julgeks väita, et kuulsaim poola laulja ja helikirjutaja?), kes oma protestilooga küll konteksti ei läinud, kuid erilist tähtsust see ei oma, kuna võimuvastane lugu on nimelt poola keeles.
Helvin Kaljula - mees, kellest puudus aim. Tõsi ta on, et lugesin esimest korda antud näitlejahärra nime etenduse tutvustusest, millele järgnes tõsisem guugeldus. Viga ei olnudki minus - mees on vähe tuntud, vähe nähtud. Ootasin huviga. Pettuma pidin umbes sama palju kui pettun igaõhtuses uinumises. Kaljula istus rollis nagu suits istub näpu vahel. Kahju, et ma Kaljulat süüdata ning seejärel mahvida ei saanud. On vist arusaadav, et olen vaimustuses. Põhjendatult. Olen kuradima kaua oodanud, et mõni näitleja oma loomulikkuses mind rabaks. Umbes nii läkski. Kaljula töö oli mängida meest, kes on mõnusalt kohmetu haritud sell. Kandis nagu ratas kannab inimest. Ratasteks oli haritus, erudeeritus, sadulaks lihtsus ning lenksuks kohmetus. Ehk siis tema rolli vedas etteantud silmaring, nupukus, juhtis ja suunas saamatus ning kogu kupatus toetus lihtsusele, elementaarsusele. Meeletult veenev osatäide, mille sarnast harva jutub kohtama. Teksti ettekandes oli Kaljula näos märgata naudingut ehk tal oli teatrientusiasti pilk, millist harrastusteatrites kohtab, kuid kvaliteet oli külaviljelejatest tunduvalt mehisem. On kahtlus, et mees, keda Kaljula mängis, ongi Kaljula ning siis pole siin midagi hõisata, kuid selles rollis, olgu ta tegelikkuses milline tahes, on ta suurepärane. Aitab sellest ülistamisest, haarakem mõõgad ning tormakem Laura Petersoni kallale. HAH! Miskit te mõõgahoopidest juhtu. Laura, va suslik, ses rollis süsinik-kiud rüüd kannab! No hüva, tegelikult olid tal tavalised riides seljas (ärge pettuge).
Laura Petersoni võlust ja sarmist ei saa minu puhul üle ega ümber, kuid ma ei lase end näitlejatööd hinnates sellest mõjutada. Või siis äkki lasen? vahet ei ole. Arvamus on arvamus ja Laura on ilus. Aga hüva, unustagem tema välimus ning siirdugem tegudesse. Pole kunagi olnud suuremasi tema talendi hindaja, ta on küll hea näitleja, kuid selline tasane ja rahulik - ei midagi üllatavat. Õnneks selles rollitäites ta üllatusi pakkuma ei pidanud, piisas rahulikust hapra naise emotsioonist. Viimasest Laura Peterson pakatab. Planeedis on ta naine, tahaks ütelda, et tavaline naine, kuid ei saa, kuna sellist elukat pole olemas... või siis mina vähemalt ei tunne. Naine elab pisikeses korteris, mis tundus teatripingilt vaadatuna nii kuradima hubane, et ela või ise. Erakordselt rumal mõte või mis? Ma ei saa ju Theatrumisse kolida. Aga see selleks. Naine elab rahulikku elu, otsib kohta, otsib armastust. Elu jääb rahulikuks, kohta ei leia, kuid leiab armastuse. Vähemalt nii ta arvab. Laura osa on suuresti vaikiv - ta toimetab oma korteris igapäevaselt. Pikalt tundub Naise osa etenduses puhtalt visuaalne - monoloogile tausttegevuseks, kõnele sügavuse andmiseks, teksti ja kujutluse sidumiseks, rõhukohtade tunnetamiseks või siis tunnetuskohtade rõhutamiseks. Otstarve usutavasti midagi seesugust oligi, kuid naine avanes pikkapidi, sai omaks, ning lõpuks suunas pilgu publikusse ja kandis ette meeletult hästi konstrueeritud monoloogi. Monoloogi, milles tundsin enesega juhtunut ja läbielatut üks-ühele. Monoloogi, milles tundnuks ää end igaüks, kuna autor selle niivõrd umbkaudselt ja asjatundlikult kirja oli pannud. Naine sai puhta lehe ning mina kõikvõimsa emotsiooni. Laura Peterson sobis sellesse tuppa, ta sobis sellesse rolli, ta sobis välimuslikult paralleel-universumi nähtamatu Mehega, ta sobis ajatusse-ruumitusse konteksti. Lühidalt - preili sobis hästi, kuid armastust ta ikkagi ei leidnud. Tuli välja, et armastus on otsas või pole seda olemaski.
Griškovets pani hüva asja kirja, mis üksnes ühes olukorras muutus tüütavaks - nimelt neelas pahakspandavalt suure aja enese alla kitšilik mehelikkuse sümbol ehk autosõit läbi iroonilise imedemaa Ameerika, mis esindas kõike, mida ma teatris näha ei taha. Seega sisule kaks pöialt ning keskmine varvas. Lavastuslik ja kunstiline pool oli hea, arvestades kitsukesi Theatrumi tingimusi. Tehniline pool aga tülgastav - valgustus jäi pidevalt tempost maha ja mis kõige hullem - hetk, mil etendus kulmineerus, Mees ja Naine said üheks, vinnati aken meeletu mehhaanilise müraga lae alla. No mida? Häiris, lausa vihaseks tegi. Vints on ilmselt aastast nelikümmend üks. Näitlejatele avaldan sügavat austust - oli nauditav.
Usun, et etendus osutub edukaks, kuid ei soovita noortele paaridele, kelle esimene kirg on jahtunud ning miskine omalaadne tüdimus ühes harjumusega koha sisse võtnud. Teate küll, millest räägin. See etendus võib teile, paaritajatele, valed ja negatiivsed illusioonid luua.
Tõenäoline on, et kahekümne esimese sajandi kümnenda aasta teatriauhindade nominentide hulgas näeb Planeeti mitmes eri kategoorias. Soovitan soojalt... pigem kuumalt. Minu senine käesoleva aasta parim teatrielamus.
Minul on halb komme omistada teatris nähtud lavastuslikele lihtelementidele semiootilisi väärtusi ning Planeet kujunes sedapuhku märgilisuse taevaks. Minu kõver teadvus pidi pea et hulluma selles kaksikväärtuste laviinis. Etendus kiskus minu nupukeses puht religioosseks ning seetõttu, ennetamaks potentsiaalsete teatrikülastajate eksitamist, jäi sümbolistikast seekord kõnelemata.
Griškovets lasi lihtsatele jämedat ja kõrvalrea proua iseenesele facefistingut tegi. Ilmselt arvas, et see on tema, kes laval on. Nii arvasid nad kõik. Nii arvasin minagi. Kuid käsi jäi sülle, suust eemale .
Kui pole ei aega ega ruumi, siis puudub ka armastus. Meil on aeg, meil on ruum, aga armastus?
Armastus on teatris.
