Fööniksi pani algselt paberile ning hiljem lavale Andri Luup.
Monoetenduse naksitrall on Ott Aardam.
Nurk-akordionist ja muusikalooja Kaspar Uljas.
Ühehetkelise tantsuilu pakkuja Eve Andre või Jelena Bajandina.
Andri Luup, rešissöör ja õpetaja, stsenarist ja kujundaja, lavastaja ja kunstnik, hariduselt näitleja ning teatrikirjutise debütant on sulepeale valu andnud, tundes, et probleem, mis vajab käsitlemist, on taaskord niivõrd palju varem kuuldud-nähtud elementaarinimlik vältimatu ürgtung; igavene rahulolematus; inimmõttesse surutud ideoloogia; igatsus.
Kahjuks on nii, et mina selles teemas miskit uut suuda leida. Loomulikult ei välista kirjatüki tugevust, kuid lavale see igal juhul ei kandunud.
Peaosaline, ainuosaline Ott Aardam oli liialt kõhklev, kahtlev, olgugi, et roll seda ette nägi, kuid hetked, mil meie enesearmastus enesehaletsusnutuga dialoogi astub, oleme enesekindlad, uhked, üleolevad. Aardami armastushood olid haprad, tühised, nutuvarjused.
Teisalt võis läbiv nõrkus olla taotluslik - etendamaks faasi, kuhu kunagi jõuame kui armastus lõpeb, kuid minul, olles noor, seda raske uskuda. Julgen pahakspandavalt ütelda, et rolli võinuks täita keegi, kel raskem ''keskeakriis'' läbi tehtud ning valmis seda klišeelikku häbipunkti teistelegi ausa emotsiooniga tutvustama.
Kui lavastaja arvas proovidejärgselt, et Aardam on rollis briljandiks lihvitud ning kogu näitetükk lavavalmis, siis üldises plaanis lavastajatööle minu heakskiitu ei jagu. Lavastuslikult rahuldas loomulik koordineeritus ja minimalism (meeldivalt teostatud odavus) ning rekvisiitide pidev ümberasetamine ja uusfunktsiooni sisselülitamine. Viimane mõjus sellises väikesaalis nagu Theatrumil ta on, väga läbimõteldult ja lahedalt.
Meeldejäävaks nüansiks oli teater teatris aspekt ehk monoloogi peeti publikule loengu vormis. Loengulikkus väljendus mitmeti - peaosatäide kutsus nurgas istuvat akordionisti korrale kui viimane tema jutuvestmist lõõtsa õhust tühjendes segas; pidev silmside auditooriumiga; Aardam vaatles ühes publikuga kujutava kunsti projektsioone; etenduse kestus umbes akadeemiline tund.
Tunnistan ausalt, et etenduse vältel korra käekella silmitsesin (mõni teeb seda alati, loomulikult, kuid minul täidab indikaatori rolli). Käekellale pilguheitmise muudab kurvaks fakt, et teadsin etenduse kestust enne oma rasva tekstiilruudule paigutamist.
Tükijärgne üldine meeleolu tundus läbivalt pettumusena - mornid mollid, erutatud sosinad, välkkiire väljapääsulembus...
Kurb, kuna enamasti sõbra sõna - ta va võimas - publikuhorde saali meelitabki.
Minu esimene pettumus Theatrumis.
Tuttav mul arvas - Monster fail.
