Sisult kitšilik lavateos, mis mõjub pigem filmistsenaariumina, räägib ühest, teisest ja vahest isegi kõigest, mis ühte stereotüüpsesse kasarmuelu kirjeldusse mahtuda võiks. Kui nüüd mõtled: taust taustaks, aga kui stereotüüpidele alluv sõduripoiste karakteristika ikka olla saab? Selles mõttes, et ei ole ju võimalik kuuesesse kasarmutuppa mahutada impulsiivset poolakat, andekat kirjanikku, kapis asja ajavat iirlast, akadeemilist juuti, suurekasvulist neandertaali ja lillekest. Sidudes nad omakorda andestava seersandi, prostituudi ja katoliiklusega, siiruse ja paduvennastumisega. Aga kuidas teisiti saakski õhulossile värvipliiatsitega varjundeid anda, kui luua huumori taha varjuv illusioon?
Ometigi on see trafaretsust defineeriv süžee antud olukorras omal kohal, kuna koondab kogu tähelepanu noortele lavakunsti studeerijatele. Kui ''Jumala narride vennaskonda'' vaadates ei suutnud üldse registreerida kes on kes selles tohutus lavamassis, siis sedapuhku edestab kvaliteet kvantiteeti. Lihtsaskeemilised rollid on selgete piirjoontega ja pea et täiusein lihvitud. Kõik laval tiirelnud meestudengid särasid eredusel, mida minu noored silmad ühegi varasema kursuse puhul pole täheldanud. Aga eks selged piirid võimalda ka rohkem kvaliteedile panustada.
Seda enam väärib tähelepanu lavastaja Sander Pukk, kes just selle tüki miljonite võimalike seast valis. Selle mehe intuitsioon rokib antud lavastuse puhul jalast kõik sokid. Noor, aga tajub oma kollektiivi määral, millest enamus kodumaiseid lavastajad vaid unistada võivad. Jääb loota, et tegu ei ole üksikuks jääva õnneliku juhusega, vaid andega, mis edaspidi ka sügavamat teatrit kanda suudab.
Õhuke meelelahutus, mis isegi andekates kätes kõigest õhukeseks meelelahutuseks jäi. Aga see eest saab noori põlevaid inimesi näha.
Teatri tualetis toimetades märkasin oma alles hiljutist seersanti. Seersant Rasmann, lubage pöörduda! Saatuse iroonial ei ole piirie.
