26.2.11

Linnateater. Aeg ja perekond Conway


J.B. Priestley näitemäng, mida kannab Dunne hüpoteetiline ajakontseptsioon, mille järgi kõik kolm mõõdet - minevik, olevik ja tulevik - eksisteerivad samaaegselt ja lahutamatult ühes terviklikus ühikus. Hüpoteesi kohaselt asub aeg meile adumatus vööndis, kus mõõde ei ole sirgjooneline dialektiline nähtus, vaid antidialektiline struktuur kusagil kaugel meie teadvuse võimekusest. Dunne arvates võiks põhjendada parapsühholoogilist kogemust, mida teame kui déjà vu-d unenägudes kogetuga, milles autor arvab meid rändavat Aja raamitus tegelikkusses.

Dunne pakutav aines on hoomamatu ja vaimustav ning seotuna Priestley loodud Conwayde perekonnaga saab tulemiks draama, mis liigub ajastruktuuris paeluvate intriigidele kaudu. Lühiajaline ja pikaajaline mälu saavad põrkuma hakata.

Intriigid ja mälude kokkuplahvatused on kirjanduslikud ning nõnda ka Nüganeni ja Väliskunstnike esteetiline ja varjundeid võimendav lavastus. Teostus on teatraalne ja kõrgeimasse kvaliteedistandardisse libisev, olgugi, et näitlejatöö läbivalt juuretu tundus, kuid niivõrd tugevalt visuaalikeskses lavastuses on see mõistetav, kuna kostüümid ja liikumine peegeldasid iga tegelase kausaalset paiknemist ühemõtteliselt ning valjuhäälselt.

Muljetavaldavalt terviklik ja andeka režiiga teatritükk, mis loob kõik eeldused, et tegemist saab olema järjekordse Linnateatri kõigilemeeldiva suurlavastusega. Hakake pileteid rabama, muidu jääte ilma.