Tänaseks unustanud olen, kunas seda lavatükki kaetud sai, kuid mälestus see-eest värske kui vasikas olev rusikas. Miks rusikas vasikas? Muud ei miskit kui juhtusin internetis üht sedalaadset videot nägema ning uskuge, see on mälestus, mis igavesti värske. Lisaks on olendi ja jäseme kombinatsioon suurepärane paralleel sellele näitekirjutisele, kuid sellest hiljem.
Henrik Ibsen, mees kellele sulepea ütlemata hea ja truu sõber oli, sai kümme aastat enne lõpliku lepituse leidmist kirja oma eelviimaseks jäänud näitemängu - John Gabriel Borkman. Aines, see talle lehe kaudu pihku sattus. Nimelt visiidil Kristiaaniasse (1851) ehk tänasesse Oslosse, juhtus ülivõimsa sulepea omanik tutvuma ühe kohtulahendiga, kus mõisteti üks vanem ametnik korruptsioonis ja pettuses neljaks aastaks raamitud vaikusesse. Ibsen naases oma surmalinna aastal kaheksateist viiskümmend seitse ning ajas jälgi. Lõpuks tahmasammud ta ütlemata huvitavale kursile viisid. Kurss kindel, läks põlvkond hiljem kirjutamiseks. See, mis lõpuks paberile sai, on sünge, tume, kuid unustamatu kõigile, kes võimelised hoomama.
Verevaba vaatemäng alaväärsusest ja salaorjusest.
Etendus on nauditavalt kihiline, kus kihtide vahel veel mõned lisatasapinnad. Tegu psühholoogilise näitemänguga, kust ei puudu ei kisa, ei verbaalne vägivald ega äärmuslik lunastus. On mees ja on naine, on tädi ja on poeglaps, on järglasehimur ja klaver. On reetur, on sõber. On katastroof, on tagajärgede jada. On moraal ja skandaal, kuid ei ole sind ega mind. On üksnes nemad ja nende probleemid. On kõiksus, mida täidab tühjus ehk lavatükk egomaniakist, tema märjast elust ja nurjatutest tegudest. Lugu ühest katkisest perekonnast, lugu ära müüdud armastusest.
Ibsen võttis norra mehe, kirjutas talle iseloomu ning pani konteksti, kus kõik on täpselt nii, nagu ei tohiks olla. Minule ütlemata atraktiivne teemakäsitlus kõrgelennulisest egomaniakaalsusest, millega teatavasti võib võita palju, kuid kaotada veel enam. Ibsen andis elu karakterile, kelle sarnaseid lähiajaloos rohkem kui aktsepteerida tahaksime. Maniakaalne egotsentrik, kes jätkab eneseimetlust, seda küll üksikute kainuse ilmingutega kuni võiduka lõpuni. Mõtlete, et kuidas senikirjeldatu põhjal saab lõpp olla võidukas? Aga just sedasi ta on, kuna võitsid kõik, isegi hingemõrvar John Gabriel.
Ühekordne pankur ehk rahandusteoloog John Gabriel Borkman, kes karjub just nii nagu tõelisele kaabakale omane, on päris-maailmas Jaan Rekkor. Tema ametlik teine pool ehk kolmas külg on Kersti Kreismann, kuid toolidega kaunistatud toas käitub justkui oleks proua Gunhild Borkman. Kreismannil ja Rekkoril on poeg - Uku Uusberg(Erhart Borkman), kel nähtamatult otsaette tätoveeritud: Ma olen ju noor! Poeglapse küpsetaja ja iha-arendaja on Kleer Maibaumi näoga preili Franni Wilton(külalisena). Uusbergi lapsepõlvekujundaja on Maria Avdjushko ehk Rekkori mitteametlik esimene pool ehk teine külg ehk Ella Rentheim, kes juhtumisi ka Kreismanni õde. Ja viimasena, kuid mitte vähem olulisena, veetis laval vaba aega Tõnu Kark. Tema on Rekkori sõber, ainus sõber, kuid Rekkor ei mõistnud sõprust hinnata ning käitus Kargiga justkui too viimane Vilhelm Foldal olnuks. Aitab vigurdamisest. Tagasi stuudiosse.
Oleks või poleks, mis vahe sel on kui rollid, mida täita tuli, huvitavad ja väljakutsuvad olid. Selgeima väljakutsuva alatooniga kõneles Jaan Rekkor, kes mängis nii, et rahvas haigutas, kuid mitte väsimusest, vaid vaimsest vastupanust. Tema osatäide oli tüütav kõigile, kuid neile, kes vaevusid mõtisklema, et miks see nõnda on, avanes suurem ja huvitavam lava - lava läbi kolme korruse (korrused jätan tulevastele ja minevastele vaatajatele oma leida). Tema loomuse kombinatsioon iiveldamaajavast üleolekust ja alavääristavast kõnemaneerist ses tühjas kestas oli täpselt selline, millisele tegelikkuses momentaalselt selja keeraksime ja temast võimalikult kaugele, vajadusel isegi tundmatule haruteele suunduksime. Polnud vaja põgeneda, kuna John teises vaatluses ise kõrvalteele astus. Kusagilt kaugelt hakkas paistma inimene. Just kaugeks ta jäigi, kuna elatud elu vari ta enese hingetorru imes ning teki tema jahtunud kehale laotas. Vari oli rusikas, mis peitis end vasikas. Vasikas ise oli hea, kuid rusikal kopikas näpu vahel kleepus. Kopikast sai saatus ning vasikast vaikus. Usun, et palju saab kuulma arvamust, kus peaosatäitmist mitteveenvaks hüütakse, kuid kohe kuidagi ei õnnestu mul nõustuda. Maniakaalsed episoodid ei mõjugi veenvalt, rääkimata maniakaalselt veedetud elust.
Tõnu Kark samuti paltsilt minu akna suunas röökis. Kark, ta süütu oli, kuid sitarenni siiski kandma pidi. Sitarenn ei olnud kerge, kuid ega's Kark sest aru saan'd. Tema jäi siiraks, jäi lojaalseks, isegi kui nägi, et sitt, mis rennis aeleb, tema kauaaegne sõber on. Kark oli jumalik. Ta tekitas minus mõõtmatu hulga haletsust ja salaviha ehk tõelist emotsiooni. Seega ega's mul Kargu osas palju üle jään'd, kui ta selleaastasele poodiumile tugevaima kõrvalosalisena upitada, kuigi osa oma kestuses väga tagasihoidlikuks jäi.
Poodiumikohti rohkem ei jagu, kuna miskit kiiduväärset enam silma jäänud. Kurjustaks kah natukene. Kuigi tean, et daamid, ühes kellega teatrisse sai astutud, minuga ei nõustu, jään siiski enesele kindlaks. Nimelt Avdjushko rollitäide minule kohe mitte ei kükitanud. Ta pidi küll mängima füüsiliselt tüsistatut selles vaimuhaiges ja väärastunud miljöös, kuid sisehaiguse asemel mõjus tema olek kui mädapaise ehk temapoolseid möödalaske märgata võis mitmeid. Hüva, kui panna Avdjushko roll konteksti, siis tema provokatiivne ülepaisutatus oli õigustatud, kuid see miski, mille järgi tema olemust määratleda saanuks, jäi puudu. Ma ei tea, mis aspekt see oli, millest puudu jäi, kuid ilma selle ei-tea-milleta kiskus tema, ja üksnes tema, etenduse üldmuljet tugevalt alla. Asi on tõenäoliselt minus, kuna vajan, et saaksin lavaosalised ära määratleda ning igale neist oma atmosfäär luua. Niisiis NO teatri poolt juurutatavate uuenduslike väärtushinnangute järgi tuleks naisterahvale karjuda bööö, kuna hinnangu andmiseks selle uue süsteemi järgi üksnes kaks varianti on ning selle teise - jeee - poole Avdjushkol eriti asja pole. Teater paneb teatrile ja ühtsus paneb tühjust.
Pahatahtlik kõrvalekalle. Vabandan. Uurime parem lavastuslikku ja kunstilist poolt kah natukene. Pole midagi ütelda, Ingomar Vihmar sai hakkama. Kiidusõnadega olen tagasihoidlik, olgugi, et kontakt näitlejatega oli ilmselgelt saavutatud ning minupoolset ebakompetentset küsitavust ilmnes vähe. Et millest siis selline tagasihoidlikkus? Kohe kohe. Nimelt lavalahendus oli lausa tülgastav! Jäi mulje, justkui olnuks mindud esimese mõttega lõpuni teisi kaalumata. Enim hakkasid hingele lava siseseinad. Need olid kaetud tööstusliku pakkekilega. Jah just, te kujutate seda täiesti õigesti enesele ette. Oli jah nagu kortsus toidukile. Kõige nukram oli asjaolu, et sellel üüberkoledal lahendusel puudus igasugune otsene funktsioon. Need ''kileseinad'' olid küll etendusse seotud, kuid see imepisike jupp, mil nad osutusid praktilisteks elementideks või osaks kunstilisest vaatemängust, võinuks ka auklikuks puuritud vineerplaatidega toimida, ilma, et oleksin pidanud kaks tundi seda rõvedust passima. Loomulikult ei saa välistada nende seinte puhul märgilist tähendust - võibolla esindasid rõvedad ja odavad siseseinad habrast tuge, õhukesi piire, millele see võltsvaimsus rajatud oli. Oh sa kurat. Nüüd jookseb asi juba kokku! Rekkor murdis kilest läbi ning just see hetk hakkas temas paistma inimene. Kui see tõesti nii mõteldud oli, siis Vihmar, ta väärib aplausi, kuid kui ei, siis punktid jäävad andmata. Siit areneb edasi suur-suur küsimus - miks on see näidend liigitatud sümbiolismi alla? Ei, kallis lugeja, see ei ole seetõttu, et näidendis palju kunstile omaseid sümboleid juhtub näegema. Sümbiolism, see hoopis miskit muud on.
Nagu varem juba üteldud sai, jõudis näidend paberile aastal 1896 ning paigutub autori loomejärgus psühholoogilise sümbolismi raamidesse. Mina ei tea, kus lõppeb surev realism ja algab primitiivne sümbiolims või kus alagab sümbiolism ja lõppeb romantism, kuid kui sümbolistlikuks näidendiks tituleeritakse psühholoogiline tükk, mille märgikogu võib koos selgitustega ühele lehele mahutada, siis on minu arusaam voolude iseloomust veel enam segamini kui kunagi varem. Gümnaasiumis tegin neil kõigil vahet, kuid taandareng on lihtne tekkima kui vaatad aastaarvudest, perioodidest, primitiivsetest tunnusjoontest kaugemale.
Sümbiolism peaks püüdma absoluutset tõde, esindama ürgideaali, kuid seda mitte kõige sirgemal teel, vaid pigem metamorfoosselt. Luules on sümbiolism kergesti tabatav, kuid muus kirjanduses on see minule paras keetmata makaron. Võtame näituseks nn sümbiolismi defineeriva proosateose Axél(tegelikult E täppidega), kus kaks juhtuvad kohtuma, areneb terav konflikt, otsustavad teineteist surmata, kuid hoopis armuvad. Arutavad elult oodatava üle, unistuste üle. Ootused välja üteldud, otsustavad armunud ühiselt vabatahtlikku surma astuda, kuna mõistavad, et reaalelu unistuste mõõtmeid iial võta.
Juba nagu peaaegu saaks aru, et sümbiolism on erimetafüüsiline romantism, kuid ikka mitte päris, kuna püstitatud probleem on otseselt seotud realismiga. Äkki neoromantism? Hõmmm. Pilt ei jookse ikka üldse kokku. Minu primitiivne arvamus sümbiolismist on järgmine: kui koorida nahk, jääb alles tuum, kus ainsus ja mitmus on eristamatud ehk idealiseeritud realistlik romantism. Aga see arusaam ei tee määratlemist sugugi lihtsamaks, pigem hoopis keerulisemaks.
Lugemusele tuginedes tekib kuri kahtlus, et see lavateos on nimetatud voolu paigutatud üksnes perioodist tulenevalt. Põhjusel, et tuginen ainult lugemusele, omamata akadeemilisi teadmisi, paigutub John Gabriel Borkman minu arvamust pidi modernistlikku naturalismi. Tõenäoliselt minupoolne räme ämber ning seetõttu tervitatud olgu seltsimehed, kes vaevuvad minule tegelikkust selgitama.
Kokkuvõtvalt võib Borkmani kohta lausuda kiidusõnu. Pöidlad ajas püsti algtekst ja meesosatäitjad. Rekkori rolli selle lavastuse õnnestumises on raske üle hinnata.
Ette tänades ja tagantjärgi vabandades
Mihkel
