Linnateater. Biloxi Blues

Sisult kitšilik lavateos, mis mõjub pigem filmistsenaariumina, räägib ühest, teisest ja vahest isegi kõigest, mis ühte stereotüüpsesse kasarmuelu kirjeldusse mahtuda võiks. Kui nüüd mõtled: taust taustaks, aga kui stereotüüpidele alluv sõduripoiste karakteristika ikka olla saab? Selles mõttes, et ei ole ju võimalik kuuesesse kasarmutuppa mahutada impulsiivset poolakat, andekat kirjanikku, kapis asja ajavat iirlast, akadeemilist juuti, suurekasvulist neandertaali ja lillekest. Sidudes nad omakorda andestava seersandi, prostituudi ja katoliiklusega, siiruse ja paduvennastumisega. Aga kuidas teisiti saakski õhulossile värvipliiatsitega varjundeid anda, kui luua huumori taha varjuv illusioon?

Ometigi on see trafaretsust defineeriv süžee antud olukorras omal kohal, kuna koondab kogu tähelepanu noortele lavakunsti studeerijatele. Kui ''Jumala narride vennaskonda'' vaadates ei suutnud üldse registreerida kes on kes selles tohutus lavamassis, siis sedapuhku edestab kvaliteet kvantiteeti. Lihtsaskeemilised rollid on selgete piirjoontega ja pea et täiusein lihvitud. Kõik laval tiirelnud meestudengid särasid eredusel, mida minu noored silmad ühegi varasema kursuse puhul pole täheldanud. Aga eks selged piirid võimalda ka rohkem kvaliteedile panustada.

Seda enam väärib tähelepanu lavastaja Sander Pukk, kes just selle tüki miljonite võimalike seast valis. Selle mehe intuitsioon rokib antud lavastuse puhul jalast kõik sokid. Noor, aga tajub oma kollektiivi määral, millest enamus kodumaiseid lavastajad vaid unistada võivad. Jääb loota, et tegu ei ole üksikuks jääva õnneliku juhusega, vaid andega, mis edaspidi ka sügavamat teatrit kanda suudab.

Õhuke meelelahutus, mis isegi andekates kätes kõigest õhukeseks meelelahutuseks jäi. Aga see eest saab noori põlevaid inimesi näha.

Teatri tualetis toimetades märkasin oma alles hiljutist seersanti. Seersant Rasmann, lubage pöörduda! Saatuse iroonial ei ole piirie.

Linnateater. Aeg ja perekond Conway

J.B. Priestley näitemäng, mida kannab Dunne hüpoteetiline ajakontseptsioon, mille järgi kõik kolm mõõdet - minevik, olevik ja tulevik - eksisteerivad samaaegselt ja lahutamatult ühes terviklikus ühikus. Hüpoteesi kohaselt asub aeg meile adumatus vööndis, kus mõõde ei ole sirgjooneline dialektiline nähtus, vaid antidialektiline struktuur kusagil kaugel meie teadvuse võimekusest. Dunne arvates võiks põhjendada parapsühholoogilist kogemust, mida teame kui déjà vu-d unenägudes kogetuga, milles autor arvab meid rändavat Aja raamitus tegelikkusses.

Dunne pakutav aines on hoomamatu ja vaimustav ning seotuna Priestley loodud Conwayde perekonnaga saab tulemiks draama, mis liigub ajastruktuuris paeluvate intriigidele kaudu. Lühiajaline ja pikaajaline mälu saavad põrkuma hakata.

Intriigid ja mälude kokkuplahvatused on kirjanduslikud ning nõnda ka Nüganeni ja Väliskunstnike esteetiline ja varjundeid võimendav lavastus. Teostus on teatraalne ja kõrgeimasse kvaliteedistandardisse libisev, olgugi, et näitlejatöö läbivalt juuretu tundus, kuid niivõrd tugevalt visuaalikeskses lavastuses on see mõistetav, kuna kostüümid ja liikumine peegeldasid iga tegelase kausaalset paiknemist ühemõtteliselt ning valjuhäälselt.

Muljetavaldavalt terviklik ja andeka režiiga teatritükk, mis loob kõik eeldused, et tegemist saab olema järjekordse Linnateatri kõigilemeeldiva suurlavastusega. Hakake pileteid rabama, muidu jääte ilma.

R.A.A.A.M. Kuues Maitse

Keelatud vili maitses nagu pask.

.

Draamateater. Kas ma olen nüüd elus

Siim Nurkliku plahvatuse ainesel voolis Lauri Lagle samanimelise teatrietenduse, mida vahetevahel mõnedele Draamateatris näidatakse. Mõni vaatas vasakult, mõni paremalt, kuid õnneks sedapuhku poliitilist väljundit valima ei pidanud.
Manifest, mäss, mässumanifest ning seda küüniliselt ja noortesõbralikult. Nurkliku tekst jättis juba kaante vahele peidetuna kergelt purskava mulje, kuid lavalaudadel võimendus too veelgi, ning tundus kohati lihtsalt naiivselt kõvahäälne - ärahüütud probleemid, maailmavalud taaskord välja lastud said. Ometi kõik linnukesed enestele kasti leidsid ning keskmise ootamatult kõrgeks viisid.
Lagle jättis teksti suuresti puutumata, kuid nihutas põhitelge, mispeale muutus algne tohutu ideede jada terviklikumaks ning ahvist saigi inimene.
Turvaline lavakujundus ning töötav, kuid ohutu kompositsioon on märksõnad, mis nähtut saatma jäävad.
Igaljuhul nauditav lavastus, kuna Lagle, ta kuju lõi, mis takti pahatihti muutma kippus. Taktitus, see hästi mõjus.

Von Krahl. Idioodid

Idiotism - vastulause normatiivsele eetikale? Jah, kindlasti, kui seda käsitleda altruistliku püüdlusena välistades igasugusedki egoistlikud visioonid. On see väljaspool kontrollitud keskkonda võimalik? Ei, ning seda tõestab Ulfsaki lavastajadebüüt taanlasest filmimehe ainesel.

Lars von Trieri ''Idioterne'' on nähtus, kus läbi kommuunielu käsitletakse idiotismi kui platvormi sotsiaalseks tulevikuidülliks. Ulfsaki versiooni karkass otse filmilindilt lavale astunud, kuid copywriterist sai näitleja ja ei ühtki kirjutavat arsti laval kohta.

Ulfsak pani aluse noorte Viljandlaste kommuunile, kus tudengid - vaadeldes end kolmandas isikus - paljastavad oma sisemise idioodi, võõrandudes seeläbi nõndanimetatud heaoluühiskonnast, taoteldes midagi uuenduslikku, midagi reformivat, ise seda tegelikult mõistmata ja julgemata. Kogu oma grotesksuses jääb taanlase loodud olukord andekates kätes nagu seda Ulfsaki omad on, igavesti valusaks ja hapraks, esindades mõttevõimeliste võimetust teenida eesmärki, mis ei saa olla eetikaraamistikus vegeteerivale välissilmale vastuvõetav ega ka mõistetav.

Viljandi kaheksas lend on Ulfsaki käe all õitsele puhkenud - kui siirad on nende tehtavad Idioodid, ei ole oluline, kuna siirus, mis kajastub idiootideks olemise poleemikas, on ilus ja ehe. Isiklikkuse tasand oli kursusesiseselt selgelt mõõdetav - mõned noored tegid iseennast, teised varjusid. Kahetsusväärne, sest ei ole tõenäoline, et selliseid võimalusi, kus samaväärses mastaabis ennast näidata, noortele üleliia tihti laksatades sülle lajatab.

Krahli tükk on paeluv nagu selle doonorgi ning Ulfsak potentsiaalne Kuld meie lugematute lavastajate seas. Lavastus, mis mitmel tasandil paganlikult geniaalne. Kuradi suur aplaus.

Minge vaadake tulevasi lavalauatallajaid emotsionaalses alastuses.
Minge leidke tsentraliseeritud tõe tegelik ilu.

Tungivalt soovitatav.

NO99. NO74

Kunstiliselt muljetavaldav, kuid üsna õhuke lavastus loomismüüdi kaitsvate seinte vahele peidetud mehest, kellest google miskit tea. Järjekordne lugu järjekordsest toksiinijüngrist, pseudovirtuoosist, kel kemikaalide tasakaal ajus loomesünnituse erakordselt valulikuks teeb. Lagle hüüdis žanriks psühhedeelia - joovastust just ei tekkinud, kuid vaimulähedust oli tajuda. Lagle hüüdis ei sürrealismile, ei realismile ning sellel joonel ka maandub. Morbiidsuse küsimusele Ta vastust ei teadnud. Ehk seetõttu, et vastuseid olnuks kaks. Sünge see lavatükk enese õnnetuseks ei olnud, kuid tagasihoidlikult haiglane küll. Meelesisund jäi muutumatuks olenemata õhku pritsitud irratsionaalsusest ja kõrgest kunstilisest tasemest. Virr-varr, piu-pau, pabahh. Takt, milles lavastus astub, on minusugustele liiga raskeks tehtud. Mina ei ole koduperenaine.

Lavastuse kotseptsioon on trafaretne, kuid lavastus seda kindlasti mitte. Muusikaline kujundus väärib viite ja kunstnikutöö veel enamatki.
Lagle ja full of music? Igaaastane? Kurat.

Draamateater. Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel

Esimesed kakskümmend minutit tundus, et Kivirähk midagi täiesti uut adopteerinud, hakanud kirjutama vastaskäega. Kõik toimuv paistis nii uus ja huvitav - enneolematult psühhedeelne legendaarkirjanduse tõlgendus - sügavad ja kajavad kidrariffid, happeliselt häiritud inimhinged ning absurditeaterlik lavakujundus. Twaini looming omandas müstilise mõõtme ning publik hakkas ridikülidest ja taskupõhjadest seeni, ampulle ja gripikesi otsima, uskudes, et ei ole veel hilja õigele lainele sõuda. Südamest loodan, et seened jäid mälumata, ampullid joomata ja tabletid neelamata, kuna kahekümne esimesel minutil oli selge, et see, mida laval tegelikult näidatakse, on Eesti publikule varemnägemata kontseptsioon. Kontseptsioon, kus tõlgendaja ja lavastaja pead liitnud ning loonud midagi, mis pidi tekitama tugevat ebasümpaatiat kõigis, kes seda parasjagu kaevad. Loodud koletis vägistas nii visuaalselt kui emotsionaalselt ja esimest rida pea et füüsiliseltki. Publik seati psühhiaatri rolli, kes oma vaimuhaigla ja psühhoosis skisofreenikute üle kontrolli kaotanud. Psühhiaatrid vaatasid ja mõtlesid - on ikka jama, raisk, kuna kuuest Hullust üks - see kõige haigem nimega Tom - haaras ohjad ning muutis ravikeskuse enese nukumajaks. Ülejäänud viis olid lükata - tõmmata hetkeni, mil Tom, augud perses, põõsast lauale ronis ning uue neegrina puhtpoeetiliseks muutus.

Tegelikkuses aga on vist nii, et lavatükk ei esinda mitte mingiski plaanis ülalkirjeldatut ning lihtsalt saepuru purskav Kivirähk Andrus on.

Kitsast silmaringist tulenevalt lõpetan lausudes: ''mittearvestatud''.



.

Linnateater. Üsna maailma lõpus

Uusbergi lavastus põhineb Jean-Luc Lagarce'i kaheksakümne teise aasta teosel ''Ainult maailmalõpp'', mis on järjekorras teine prantslase lugu, mida Eestis mängitud.

Üsna maailma lõpus on situatsiooni- või siis faasipõhine lavateos, kus oluliseim on tegelaste emotsionaalne paiknemine - isikud defineeritakse läbi keemia ja konflikti analüüsi. Osaliste iseloomu ei näidata, kuid rohkesti saab näha viha ja valu, mida anonüümsed tegelased tunnevad ja tajuvad.

Tegu lavastusega, kus iga pimeduses istuja leiab endale külje, mida vaatlema hakata. See tähendab siis et tahkusid on palju, kuna perekondlikud konfliktid on meile kõigile subjektiivsed. Juhtub harva, et näeb tükki, mis on nii publikukeskne, et lõppmulje kujundab täielikult vaataja varem kaasapakitud kogemuste ja emotsioonide kohverkott või mõistuslikkus samanäolistes oludes. Lavastuses jäetakse palju aega publikul enesega tegelemiseks ning kui antut valesti tarvitada, siis võib lavaltoimuv kohutavalt igav ja raske tunduda. Ehk tegu on tööga, mis ei ole Linnateatri neutraalne kõigilemeeldiv suurlavastus, kuna tempo on harjumatu - toimub kulgemine. Kulgevad kord pikalt ja igavalt, kord suure paugu ja üleküllusega - justtäpselt nõnda kulgevad ka perkondlikud suhted, justtäpselt nõnda leiab elu arutlust.

Tõenäoline on, et taaskord jäi tervik nägemata, kuna prantslase kirjeldatud situatsiooni ülesehituses oli kasutatud trikki, mis minusuguse silda viskama paneb. Lagarce kasutab analüütilist kõnet, mis jutustab loo mehest läbi teiste silmade, läbi mineviku, läbi sellega kaasneva aususe. Saalis ei kirjeldata varem juhtunut otse, vaid kõik oluline tuuakse sisse seotuna konflikti lahkamisse. Toimub pidev varemöeldu ümbersõnastamine, teise osapoole mõjupunkti otsimine ja alateadlik provotserimine. Kogu süžee tuuakse publikuni läbi konfliktsel dialoogil põhineva vastastikuse analüüsi, kus osapooled ei vestle muust kui teineteisest, olgugi, et üks osapool ainult kuulab ja saab vaimselt läbi pekstud. Kogu tekst, kogu teistepoolne analüüs toob publikule vaikivat peategelast - täpsemini põhikõrvaltegelast - aina lähemale ja lähemale ning seda kordades enam kui mehe enda monoloogid. Suurepäraselt joonistatakse publikule skeem, mis tõestab eneseanalüüsi ebaadekvaatsust ja kõigutatavust ning lähikondlaste analüüsi elementaarset vajalikkust ja valulikkust. See on imeline ja aus olukord, mida prantslane meile pakub, kuid ometi on see kohutavalt piinarikas.

Kuna ei ole algupärast lugenud, siis paari resoluutse ja lapsemeelse sõnaga näidendi sedapuhku teisejärgulisemast poolest.

Uusberg tegi nii, et oli tehtud. Pea et kõik, mis või kes oli laval, selle ees või taga, töötas. Eriti hästi töötas ahastuses ema ehk Anu Lamp. Pirni keeras soklist välja Üksküla-Uusberg, kuid polnud hullu, kuna diivanil istus Ojari, hoides peos karikat.

Vahel juhtus ka nii, et lava muutus mustvalgeks. Pilt talletus. Kõik jäi paika. Kõik oligi paigas. Ometi ei olnud see paik Louisile. Mees juhtus fotodel vigurdama. Kuna Louise jagas keha Võigemastiga, siis ilmselt vigurdas ka tema.

Tehnilised lahendused olid linnateaterlikult võimsad ja esteetilised ning uusberglikult semantilised ja tundlikud.

Minule selle teatriaasta üks tippteoseid ja loodan, et seda ka teistele psühholoogilise realismi austajatele.

See ongi kõik.

PolygonTeater. Võõras

Viimasel ajal on küll palju käidud, kuid vähe nähtud. Blogi pealehelt varjuvaid kirjutisi postituste nimistus üle rea ehk drafte tervelt üksteist. Teiste sõnadega ütelduna - palju keskpärast teatrit. Olenemata otsustasin sellest lavatükist kõneleda, kuna tunnen, et ei tohi vaikida. Üldiselt musta pori näkkuloopimine ei istu, kuid seekord tunnen, et läheb kõvemaks rauatagumiseks.

Ütlen kohe alustuseks ära, et Camus' ''Võõras'' on üks minu armastatumaid romaane, esindades kõike, mida ühelt kirjandusteoselt tahta oskan. ''Võõra'' võlu peitub minu jaoks üksikutes tagaplaanile jäävates detailides ja konfliktides, mis ei ole vastavalt olukorrale konkreetsed, vaid hõlmavad kõiksust ning sellest tulenevalt võluvad pea igat analüüsivat lugejat. Teos on nii tasandirohke ja polütonaalne, et mahutab enesesse lõputul määral igavikulisi probleeme ja rohkesti erisuunalisi eetilisi küsimärke.

Aga hüva, läki jutuga teatrisse.

Rahutus puges Hobuveskis istudes hinge ning vasem kulm tõmbas üsna kõveraks. Kulm oli nii kõver, et kraapis silma. Aga miks?

Äärimiselt oluline on antud dramatiseeringus eristada Vetemaa ja Camus' loodud tegelasi. Vähe sellest, et Vetemaa uusi rolle lõi, liitis ta raamatus kirjelduste alla mattuvad leheküljed dialoogideks. See on uskumatu, mida eestlane on teinud, kuna sisekõnele rajatud romaani ei ole kohe kindlasti lihtne muuta dialoogidele keskenduvaks lavatükiks. Huvitav ja nauditav on ka Vetemaa mäng teose narratiiviga. Vetemaa muutis olevikus toimuva kaherealiseks ehk laval toimub tegevus just nüüd, praegu ja natukene enne. Vetemaa tegi lõpust alguse ja muutis kirjatüki ajaliini mitmuseks ning loodud paljususe omakorda sümbioosseks ehk suunas vastastikusele kasulikkusele. Selle vembuga läks kaotsi nii mõndagi, kuid mitte sellises mahus, et laval toimuv ei oleks äratuntav. Haihtus vajadus aimata, kuna tulevik oli olevikus käegakatsutav. Olgugi, et ''aimamine'' pole minu teema, võis mõni vaataja saladuslikust, pimedast tulevikust puudust tunda.

Tegu on romaaniga, mille ükskõik milline dramatiseering on selle autorile suur tunnustus. Meie mees väärib järelhüüdeid veelgi enam, kuna nagu juba varem üteldud, toimus kogu tegevus dialoogides. Jutustava minategelase väljakirjutamine on minu arvates märkimisväärne saavutus, mis ühes huvitava narratiivi kujundusega muutis teose - teatraalsuse aspektist lähtudes - lavakõlblikumaks. Oluline on mõista, et Camus' kirjutatud teosega omavolitseti ning kõik tehtud muudatused ja omalooming ei ole kvaliteetne. Kvaliteet on kõikuv ning selle põhjusi pole vast vaja üles lugeda, kuna autoritest ainult üks on Nobelist. Vetemaa kokkukirjutatud ''Võõras'' ei olnud see võõras, mille pani kirja Camus. Vetemaa katse lisada juba algtekstis olevatesse stseenidesse omaloodud olemuslikke hõikeid ja dialoogipikendusi on üsnagi kohatu, kuna muudab mitmeid olulisi nüansse tundmatuseni ning lisab tegelastele valemaigulisi jooni. Tõlgendati vabalt ja vallatult.

Olenemata kõigest negatiivsest, mida dramatiseeringule ette heidan, väärib Vetemaa tegu äramärkimist, paremat teatrit ja teovõimelist lavastajat. Vetemaale aplodeerides sügav kummardus.

Kavalehel räägitakse, et olla räägitud mehest, kes olevat olnud täiesti võõras. Mehest, kes ei vassivat ega vestvat tühja ja ühiskonnast, mis võõrastele võõras ning omadele oma. Nad peaaegu et ei valeta kuna algteksti autoriks siiski Camus. Nobelist sai eelmise sajandi esimese poole lõpus maha teosega, mida tänaseni loetakse nii, et lehed kärisevad. Kärisevad kenasti ja ilmselt ka lõputult. Kui lõppu pole näha, siis tasub jääda kriitiliseks. Täpselt sedasi Camus ka talitas. Nagu varemgi üteldud sai, on tegemist teosega, milles möllab paralleelselt mitu eetilist konflikti või lausa olemuslik kõiksus ehk kirjandus võitleb igavikuga. Igavik on igas mõttes saatanlikult pikk ning alatiseks võõras, kuid tänane avalikult tunnustamatu mees, kes läks igaviku sügavikku, proovides jääda võõraks, koperdas iseenese sisutuse, mitte aga hingetuse taha. Sisutus ei ole algtekstile omane. Võõra mehe sisu võttis end laval alasti, aga - seal ei olnudki midagi. Ehk - Janek Joost ei olnud Võõras, ta ei olnud Meursault. Oleks ta siis vähemalt alasti olnud, kuid ei.

Ta proovis olla mees, kes ealgi luiska ega laperda, kuid ometigi ajas välja suitsu, mis tema tühipalgelisust kuulutas. Camus' loodud peategelasele omase monotoonse külmuse asemel peedistati publikut ja lugupeetud autorit teeseldava olemusliku vaatega, mis jättis ükskõikseks isegi kaasnäitlejad. See nii-ütelda elufilosoofia, mis kaante vahel määras kõik ning andis juba loo alguses peategelasele kindlavärvilise perspektiivi (see on ka üks põhjusi miks narratiiviga mängimine ei olnud õõnestav, võõrastav), muutus Joosti täites alates minutist seitse kujuteldamatult ebasiiraks. Ebasiiras ükskõiksus on nii linnas, maal kui ka teatris kohutavalt naljaks ehk täpselt nagu kavalehel lubati - sai ka nalja. Joost täidab osa kui näitleja, kes näitleb ka siis, kui näitleja enam ei näitleks. Tahaks siinkohal nentida, et pean Joostist kui näitlejast lugu, ning kõiges halvas süüdistan siin lavastajat. Joostile joonistati raam, millel puudusid asjatundlikud äärisjooned. Minu silmad nõnda suurt vabadust ei hooma. Võib-olla on mul liiga pikad ripsmed.

Egon Nuter, püha ja ilus, oli selle lavastuse õnnistus kui ka needus. Nuter õnnistas meid oma kahe erineva, kuid samaaegselt sarnasel alatoonil kõneleva rolliga - kojamees ja vaimulik. Nuter kandis nagu Kalevipoeg, kuid kantavad lauad olid vahelduseks veinitünnid ja labasus hoopiskeskis kuninglik ja meisterlik taktisamm. Needuseks oli Nuteri kontekstiline tühisus ehk lavastuse kuningas müttas põrandal kokku kõige enam kakskümmend minutit. Pani mind janulema enamat. Tahtnuks lavatükis rolle vahetada - Nuter võõraks ning Joost nö omaks. Nuterit vaadeldes kulm end iseenesest paika kiskus ning oma sirguses mind meeldivalt üllatas. Mulle istub mõtelda, et minu piletiraha rändas otse Nuteri kukrusse.

Endine Endla peanäitejuht Raivo Trass pani pange, kuid vahel võttis ka välja. Trass nii võitis kui ka kaotas oma dialoogides. Trass töötas oma kohmetuses ja jäi töötuks kõiges muus. Tema vanglaametniku dialoog peategelasega (Vetemaa toodetud kahekõne) surmamõistetute tervislikust konditsioonist oli mõjuv oma liikuvuses, mis lisas teemale vastavat ja vajalikku sügavust, tumedust, kuid dialoog (samuti Vetemaa loodud), kus vanglaametnik Trass ja peakangelane vestlesid ''pühast söömaajast'', mõjus kui üleüldise taseme põrmustaja, kuna mõistsin, et peategelane oma ebasiiruses ei olnudki see nali, mida kavalehel lubati, vaid hoopis Trass pidi naljanina olema.

Vali nali oli veerimine

mis veeretas aimu

et see projekt

ta vajab sügavat

vaimukauget kalmu

Kunagine maksunduse tudenginna Elina Pähklimägi ei leidnud ka seekord Soovide puud ning pidi kahe jalaga Maale jääma. Maa on talle armuline just täpselt seni, kuni tal õnnestub olla rollis, kus keerleb armastus ja lõhnab seksuaalsus. Lavastuse kõige õnnestunum stseen kuulub temale, olgugi, et selle selili veetis. Pähklimägi täitis kahte rolli: armuke ja prokurör. Armastusekuulutajana oli tütarlaps oma olemusega kohal, kuid prokurörina (ilmselt lavastaja nõudmisel) kusagil kaugel-kaugel rahvaliku naljatüki külatuuril. Külatuur venis talumatult pikaks.

Rain Simmulil peaaegu et ei peatu, kuid nii palju ütlen, et ka teda saatis kahe rolli vaheline kõikumine, kus taaskord üks oli hea ja teine läbikukkumine. Simmul uurijana pigistab, kuid pigistab nii, et vaatajal mõnus hakkab. Simmul on tõeline Kelgukoer, kuid tema õnnetuseks vaatab suvi juba aknasse ja kelk tühja keldrisse. Omakorda Simmuli tehtav kokk ajas nutma, ilma, et sibulat oleks lõigatud.

Ei ole kursis, kas Saatpalu on varem teatris kaasa löönud kui näitleja või ei, kuid kui see oli tema esimene, siis on siiralt kahju, et see juhtus Aule juhtimisel. Tema roll oli ülelabastatud ning alalavastatud. Tema rollitäidet võib iseloomustada sedasi : algajalikult teatraalne lavaolek ja ülendatud meeleolu kui konstant. Aga see selleks, sest Saatpalu oli ainus, kelle mängus mingisugustki naudingut täheldasin. Nuter oli professionaalne, kuid laulik lausa mõnules. Ka Saatpalu tegudes võis märgata mõningast professionaalsust.

Olgugi, et Saatpalu osatäide oli lõhnatu, maitsetu, värvitu, oli temas rohkem näitlejat kui ülejäänud trupis. Vot sulle teatrit.

Algab jutt erakordselt halvast lavastajatööst ja ametlikult olematust kunstnikust.

Lavastajaks oli Erki Aule. Ma arvan, et pole nii halba lavastust veel varem näinudki. Esiteks - lavastajatöö kui näitlejate juhtimine oli olematu, või siis maitsest tingituna absoluutselt spontaanne ning seeläbi katastroofiliselt ebaühtlane. Kujundatud rollid ei sobinud mitte mingiski mõttes kokku. Lavastaja pidas mingil põhjusel oluliseks veeta aega keevitajana ning lõpptulemuseks olid arusaamatud ja auklikud ühendused.

Teiseks - Pähklimägi tehtav prokurör oli küürakas ja ninnu-nännu diktsiooniga. Aga miks? Aule ilmselt arvas, et külastaja ei saa rollide vahetumisest aru ning mõtleb, et peategelase trükkalist armuke on ametiredelil meeletu ja erakordse hüppe teinud ning nõuab nüüd prokurörina kohtualusele, keda ta tegelikult armastab, surmanuhtlust.

Kolmandaks - oli hetk, mil vanglakokk ehk Simmul tõi lauale surmamõistetu viimase eine. Kokk asetas füüsiliselt lauale küünlajala ja küünla, supitaldriku ja lusika ning seejärel vinnas lauale kujuteldava supipoti ning tõstis olematu kulbiga peategelasele suppi. Isegi kui see oli mingil põhjusel taotluslik, etendamaks mõnd arusaamatut sümbolit, siis olukord laval lausa karjus supipoti järele. Vägagi võimalik, et tegu oli kujundiga, mida ei suutnud hoomata, kuid sellegi poolest oli sündinud visuaalne katastroof.

Neljandaks - miks pidi kokk olema rahvateaterlikult debiilse olekuga? Ehk oli see samuti osa ''naljast'', mida kavalehel lubati?

Viiendaks..., kuuendaks..., seitsmendaks..., kaheksandaks..., jne.

Mul hakkas näitlejatest kahju, kuna üsna peagi mõistsin, et lavastusel oli suure tõenäosusega vähemalt kaks, kui mitte kolm lavastajat (juhiks tähelepanu näitlejate nimistule) ning üks neist on kurikuulus halva maitse ja selle pahatahtliku pealesurumise poolest.

Tavaliselt ei anna matemaatiliselt väljendatavaid hinnanguid, kuid täna pean seda lavastajatöö kajastamisel vajalikuks, isegi vältimatuks, kuna negatiivne lõpmatus on mõttejuppi juba mõned tunnid saatnud. Kohutav. Mõlemad pöidlad suunan otsapidi mulda. Aule(le) ei saa au anda...

Polügonaalne see teater tõepoolest oli. Nurkasid rohkem kui vaja - iga neist oma värvi ja iga värvus omakorda nurkliku kvaliteediga. Aeg on raha, kuid raha ei ole aeg. Võtke aeg maha või ärge võtke raha.

__________________________

Tervitaks siinkohal Danzumeest, kelle kajastusmaht on muljetavaldav.

.

Draamateater. John Gabriel Borkman

Tänaseks unustanud olen, kunas seda lavatükki kaetud sai, kuid mälestus see-eest värske kui vasikas olev rusikas. Miks rusikas vasikas? Muud ei miskit kui juhtusin internetis üht sedalaadset videot nägema ning uskuge, see on mälestus, mis igavesti värske. Lisaks on olendi ja jäseme kombinatsioon suurepärane paralleel sellele näitekirjutisele, kuid sellest hiljem.

Henrik Ibsen, mees kellele sulepea ütlemata hea ja truu sõber oli, sai kümme aastat enne lõpliku lepituse leidmist kirja oma eelviimaseks jäänud näitemängu - John Gabriel Borkman. Aines, see talle lehe kaudu pihku sattus. Nimelt visiidil Kristiaaniasse (1851) ehk tänasesse Oslosse, juhtus ülivõimsa sulepea omanik tutvuma ühe kohtulahendiga, kus mõisteti üks vanem ametnik korruptsioonis ja pettuses neljaks aastaks raamitud vaikusesse. Ibsen naases oma surmalinna aastal kaheksateist viiskümmend seitse ning ajas jälgi. Lõpuks tahmasammud ta ütlemata huvitavale kursile viisid. Kurss kindel, läks põlvkond hiljem kirjutamiseks. See, mis lõpuks paberile sai, on sünge, tume, kuid unustamatu kõigile, kes võimelised hoomama.

Verevaba vaatemäng alaväärsusest ja salaorjusest.

Etendus on nauditavalt kihiline, kus kihtide vahel veel mõned lisatasapinnad. Tegu psühholoogilise näitemänguga, kust ei puudu ei kisa, ei verbaalne vägivald ega äärmuslik lunastus. On mees ja on naine, on tädi ja on poeglaps, on järglasehimur ja klaver. On reetur, on sõber. On katastroof, on tagajärgede jada. On moraal ja skandaal, kuid ei ole sind ega mind. On üksnes nemad ja nende probleemid. On kõiksus, mida täidab tühjus ehk lavatükk egomaniakist, tema märjast elust ja nurjatutest tegudest. Lugu ühest katkisest perekonnast, lugu ära müüdud armastusest.

Ibsen võttis norra mehe, kirjutas talle iseloomu ning pani konteksti, kus kõik on täpselt nii, nagu ei tohiks olla. Minule ütlemata atraktiivne teemakäsitlus kõrgelennulisest egomaniakaalsusest, millega teatavasti võib võita palju, kuid kaotada veel enam. Ibsen andis elu karakterile, kelle sarnaseid lähiajaloos rohkem kui aktsepteerida tahaksime. Maniakaalne egotsentrik, kes jätkab eneseimetlust, seda küll üksikute kainuse ilmingutega kuni võiduka lõpuni. Mõtlete, et kuidas senikirjeldatu põhjal saab lõpp olla võidukas? Aga just sedasi ta on, kuna võitsid kõik, isegi hingemõrvar John Gabriel.

Ühekordne pankur ehk rahandusteoloog John Gabriel Borkman, kes karjub just nii nagu tõelisele kaabakale omane, on päris-maailmas Jaan Rekkor. Tema ametlik teine pool ehk kolmas külg on Kersti Kreismann, kuid toolidega kaunistatud toas käitub justkui oleks proua Gunhild Borkman. Kreismannil ja Rekkoril on poeg - Uku Uusberg(Erhart Borkman), kel nähtamatult otsaette tätoveeritud: Ma olen ju noor! Poeglapse küpsetaja ja iha-arendaja on Kleer Maibaumi näoga preili Franni Wilton(külalisena). Uusbergi lapsepõlvekujundaja on Maria Avdjushko ehk Rekkori mitteametlik esimene pool ehk teine külg ehk Ella Rentheim, kes juhtumisi ka Kreismanni õde. Ja viimasena, kuid mitte vähem olulisena, veetis laval vaba aega Tõnu Kark. Tema on Rekkori sõber, ainus sõber, kuid Rekkor ei mõistnud sõprust hinnata ning käitus Kargiga justkui too viimane Vilhelm Foldal olnuks. Aitab vigurdamisest. Tagasi stuudiosse.

Oleks või poleks, mis vahe sel on kui rollid, mida täita tuli, huvitavad ja väljakutsuvad olid. Selgeima väljakutsuva alatooniga kõneles Jaan Rekkor, kes mängis nii, et rahvas haigutas, kuid mitte väsimusest, vaid vaimsest vastupanust. Tema osatäide oli tüütav kõigile, kuid neile, kes vaevusid mõtisklema, et miks see nõnda on, avanes suurem ja huvitavam lava - lava läbi kolme korruse (korrused jätan tulevastele ja minevastele vaatajatele oma leida). Tema loomuse kombinatsioon iiveldamaajavast üleolekust ja alavääristavast kõnemaneerist ses tühjas kestas oli täpselt selline, millisele tegelikkuses momentaalselt selja keeraksime ja temast võimalikult kaugele, vajadusel isegi tundmatule haruteele suunduksime. Polnud vaja põgeneda, kuna John teises vaatluses ise kõrvalteele astus. Kusagilt kaugelt hakkas paistma inimene. Just kaugeks ta jäigi, kuna elatud elu vari ta enese hingetorru imes ning teki tema jahtunud kehale laotas. Vari oli rusikas, mis peitis end vasikas. Vasikas ise oli hea, kuid rusikal kopikas näpu vahel kleepus. Kopikast sai saatus ning vasikast vaikus. Usun, et palju saab kuulma arvamust, kus peaosatäitmist mitteveenvaks hüütakse, kuid kohe kuidagi ei õnnestu mul nõustuda. Maniakaalsed episoodid ei mõjugi veenvalt, rääkimata maniakaalselt veedetud elust.

Tõnu Kark samuti paltsilt minu akna suunas röökis. Kark, ta süütu oli, kuid sitarenni siiski kandma pidi. Sitarenn ei olnud kerge, kuid ega's Kark sest aru saan'd. Tema jäi siiraks, jäi lojaalseks, isegi kui nägi, et sitt, mis rennis aeleb, tema kauaaegne sõber on. Kark oli jumalik. Ta tekitas minus mõõtmatu hulga haletsust ja salaviha ehk tõelist emotsiooni. Seega ega's mul Kargu osas palju üle jään'd, kui ta selleaastasele poodiumile tugevaima kõrvalosalisena upitada, kuigi osa oma kestuses väga tagasihoidlikuks jäi.

Poodiumikohti rohkem ei jagu, kuna miskit kiiduväärset enam silma jäänud. Kurjustaks kah natukene. Kuigi tean, et daamid, ühes kellega teatrisse sai astutud, minuga ei nõustu, jään siiski enesele kindlaks. Nimelt Avdjushko rollitäide minule kohe mitte ei kükitanud. Ta pidi küll mängima füüsiliselt tüsistatut selles vaimuhaiges ja väärastunud miljöös, kuid sisehaiguse asemel mõjus tema olek kui mädapaise ehk temapoolseid möödalaske märgata võis mitmeid. Hüva, kui panna Avdjushko roll konteksti, siis tema provokatiivne ülepaisutatus oli õigustatud, kuid see miski, mille järgi tema olemust määratleda saanuks, jäi puudu. Ma ei tea, mis aspekt see oli, millest puudu jäi, kuid ilma selle ei-tea-milleta kiskus tema, ja üksnes tema, etenduse üldmuljet tugevalt alla. Asi on tõenäoliselt minus, kuna vajan, et saaksin lavaosalised ära määratleda ning igale neist oma atmosfäär luua. Niisiis NO teatri poolt juurutatavate uuenduslike väärtushinnangute järgi tuleks naisterahvale karjuda bööö, kuna hinnangu andmiseks selle uue süsteemi järgi üksnes kaks varianti on ning selle teise - jeee - poole Avdjushkol eriti asja pole. Teater paneb teatrile ja ühtsus paneb tühjust.

Pahatahtlik kõrvalekalle. Vabandan. Uurime parem lavastuslikku ja kunstilist poolt kah natukene. Pole midagi ütelda, Ingomar Vihmar sai hakkama. Kiidusõnadega olen tagasihoidlik, olgugi, et kontakt näitlejatega oli ilmselgelt saavutatud ning minupoolset ebakompetentset küsitavust ilmnes vähe. Et millest siis selline tagasihoidlikkus? Kohe kohe. Nimelt lavalahendus oli lausa tülgastav! Jäi mulje, justkui olnuks mindud esimese mõttega lõpuni teisi kaalumata. Enim hakkasid hingele lava siseseinad. Need olid kaetud tööstusliku pakkekilega. Jah just, te kujutate seda täiesti õigesti enesele ette. Oli jah nagu kortsus toidukile. Kõige nukram oli asjaolu, et sellel üüberkoledal lahendusel puudus igasugune otsene funktsioon. Need ''kileseinad'' olid küll etendusse seotud, kuid see imepisike jupp, mil nad osutusid praktilisteks elementideks või osaks kunstilisest vaatemängust, võinuks ka auklikuks puuritud vineerplaatidega toimida, ilma, et oleksin pidanud kaks tundi seda rõvedust passima. Loomulikult ei saa välistada nende seinte puhul märgilist tähendust - võibolla esindasid rõvedad ja odavad siseseinad habrast tuge, õhukesi piire, millele see võltsvaimsus rajatud oli. Oh sa kurat. Nüüd jookseb asi juba kokku! Rekkor murdis kilest läbi ning just see hetk hakkas temas paistma inimene. Kui see tõesti nii mõteldud oli, siis Vihmar, ta väärib aplausi, kuid kui ei, siis punktid jäävad andmata. Siit areneb edasi suur-suur küsimus - miks on see näidend liigitatud sümbiolismi alla? Ei, kallis lugeja, see ei ole seetõttu, et näidendis palju kunstile omaseid sümboleid juhtub näegema. Sümbiolism, see hoopis miskit muud on.

Nagu varem juba üteldud sai, jõudis näidend paberile aastal 1896 ning paigutub autori loomejärgus psühholoogilise sümbolismi raamidesse. Mina ei tea, kus lõppeb surev realism ja algab primitiivne sümbiolims või kus alagab sümbiolism ja lõppeb romantism, kuid kui sümbolistlikuks näidendiks tituleeritakse psühholoogiline tükk, mille märgikogu võib koos selgitustega ühele lehele mahutada, siis on minu arusaam voolude iseloomust veel enam segamini kui kunagi varem. Gümnaasiumis tegin neil kõigil vahet, kuid taandareng on lihtne tekkima kui vaatad aastaarvudest, perioodidest, primitiivsetest tunnusjoontest kaugemale.

Sümbiolism peaks püüdma absoluutset tõde, esindama ürgideaali, kuid seda mitte kõige sirgemal teel, vaid pigem metamorfoosselt. Luules on sümbiolism kergesti tabatav, kuid muus kirjanduses on see minule paras keetmata makaron. Võtame näituseks nn sümbiolismi defineeriva proosateose Axél(tegelikult E täppidega), kus kaks juhtuvad kohtuma, areneb terav konflikt, otsustavad teineteist surmata, kuid hoopis armuvad. Arutavad elult oodatava üle, unistuste üle. Ootused välja üteldud, otsustavad armunud ühiselt vabatahtlikku surma astuda, kuna mõistavad, et reaalelu unistuste mõõtmeid iial võta.

Juba nagu peaaegu saaks aru, et sümbiolism on erimetafüüsiline romantism, kuid ikka mitte päris, kuna püstitatud probleem on otseselt seotud realismiga. Äkki neoromantism? Hõmmm. Pilt ei jookse ikka üldse kokku. Minu primitiivne arvamus sümbiolismist on järgmine: kui koorida nahk, jääb alles tuum, kus ainsus ja mitmus on eristamatud ehk idealiseeritud realistlik romantism. Aga see arusaam ei tee määratlemist sugugi lihtsamaks, pigem hoopis keerulisemaks.

Lugemusele tuginedes tekib kuri kahtlus, et see lavateos on nimetatud voolu paigutatud üksnes perioodist tulenevalt. Põhjusel, et tuginen ainult lugemusele, omamata akadeemilisi teadmisi, paigutub John Gabriel Borkman minu arvamust pidi modernistlikku naturalismi. Tõenäoliselt minupoolne räme ämber ning seetõttu tervitatud olgu seltsimehed, kes vaevuvad minule tegelikkust selgitama.

Kokkuvõtvalt võib Borkmani kohta lausuda kiidusõnu. Pöidlad ajas püsti algtekst ja meesosatäitjad. Rekkori rolli selle lavastuse õnnestumises on raske üle hinnata.

Ette tänades ja tagantjärgi vabandades

Mihkel

Theatrum. Planeet

Oli kolmas nädalapäev, oli seitsmeteistkümnes märtsi ööpäev, oli külm ja märg päev, oli tavaline raiskulastud päev, kuid kui kell lõi seitse, kadus vajadus defineerida aeg, kadus vajadus formuleerida ruum, kuna õhk oli täis Jevgeni Griškovetsi mõtteid ja mõttetusi, teksti ja tekstitust, liha ja lihatust. Oli Planeedi esietenduse päev.

Venekeelse teksti tegi arusaadavaks rahvuskulturnik ja harrastusteatrite mees Tiit Alte. Asjad pani liikuma isa Peterson, kunstilisuse koormat kandis Kaarel Eelma ja helipuldis näppis nuppe poeg Peterson, kes vastutas ühes Tarmo Songiga ka nähtavuse eest. Sai nähtud, kuuldud, vaadatud. Põhiliselt sai näha, kuulda ja vaadata Meest ehk Helvin Kaljulat, kuid mida lähemale lõpp, seda enam anti sõna pikkamisi avanevale Naisele ehk Laura Petersonile.

Jevgeni Griškovets tundub olla üks ütlemata huvitav kirjanik ja teatripersoon, kelle loomingut pole kunagi tekstina paberil õnnestunud näha, kuna miskisel põhjusel on meie keeles ilmunud ainult üks tema näidend(''Kuidas ma koera ära sõin'' LR 06/36) ning seegi antikvariaatides lõhki müüdud. Olen siiralt üllatunud, et tema jutustusi, näidendeid ega ka romaani pole tõlgitud ja avaldatud - arvestades kui suurepärase tõlketööga Tiit Alte juba kahel korral hakkama on saanud(Linn ja Planeet). Võib-olla on tegu venelase superstaari staatusest tuleneva avaldamise liigkallidusega või ehk hoopis eesti rahva huvipuudusega näitekirjanudse vastu? Mõlemal juhul on kurb ja kahetsusvääne paigalseis.

Minu teada on Eestimaal venelast lavastatud neljal korral: 2x Theatrum, 1x Tartu Uus Teater, 1x mingine Tartu monoprojekt. Esimesed kolm Griškovetsi tegude lavaletoomist toimusid kõik aastal null kaheksa ning võib ütelda, et tänu Theatrumi tehtud Linnale valdab mitut meie seast Griškovetsi himu - tema literatuur on jäme defitsiit.

Aitab tühjast jutust - räägime parem planeedist, mida olemas ei ole.

Griškovetsi Planeet sündis nullindate esimesel aastal, mis oli ütlemata viljakas aastakäik venelasest teatrimehele, olgugi, et tema purunenud sulepea mööda Euroopat remondimehe otsingul rändas - nimelt linastus tervelt kolm uut etendust (Linn, Drednaudid, Planeet).

Griškovets on tuntud ja armastatud kirjanik/lavastaja ennekõike oma vahetu teemavaliku ja kõiksusehimu poolest. Teda võiks kirjeldada elementaartunnete, märkamatute kõhkluste, tähelepanuta jäävate mõtete sõnastajana, kirjapanijana, lavaletoojana, kes näeb kõigis väikestes kuid igavestes dilemmades ja mõistatustes seda, mida me kõik, aga tema erinevalt meist on otsustanud seda müüa. Müügiotsus on õige, austusväärne, kuna mehel on raudkindel anne ja sulaselge tahe pakkuda meile, andetutele väikekodanlastele, elamust, mida enamus kasvõi saja-aastaseks elades ise oma tarbetus elukeses ei märka, olgugi, et kuulmata tema sõnu on venelase esitatud mõtted meis kõigis - peidavad end kohe nurga taga ehk kukla nurka kraabivad.

Planeet räägib Mehest ja Naisest, sinust ja minust, paralleelsest eksistentsist ja ühisest igavikust, aknast ja tähtedest. Ei mees ega naine oma mitte mingisugustki tähtsust, kuna tegelikkuses on nad üks - mees võiks olla naine ning naine mees. Nemad esindavad sind. Rollid võiks vabalt ära vahetada või üheks sulatada. Mees ja naine ei kohtu, neid ei ole teineteise jaoks olemas, nad ei ole ühes ruums, nad ei ole ühes ajas, kuid mõistatus, probleem on neil ühine - mis on armastus, kus on armastus, aga mis siis kui armastust ei olegi? Griškovets pani mehe lendama. Mees liugles läbi õhu, peatus igal kontinendil ning veendus, et armastus on otsas või siis vähemalt on see igas punktis ühte nägu- sellist nägu, millist tegelane ära ei tundnud. Huvitav, kas armastust on kunagi üldse olnud või on tegu müstifikatsiooniga, tühise, kuid sügava kiindumusega? Kas keegi on kunagi üldse armastanud? Kuidas saab see olla armastus kui ühel hommiukul ärkad ning see tunne, mida tundsid eile magama heites, on kadunud, pühitud? Kui seda nimetatakse armastuseks, sügavaimaks tundeks maailmas, siis kuidas on võimalik puhtalt lehelt alustada? Kuidas on võimalik, et paberil, millele eile veekindla tuhmumatu markeriga kuristiku joonistasid, pole täna enam jälgegi?

Umbes sellised on küsimused, millele autor vastust otsib. Kõiksuseiha, mida venelane esindab, on üksnes raudmeestele, mille küüsi pole soovitatav sattuda kui ei oma annet enese üle irvitada ega mõista lahenduste otsimise tarbetust selles armutus enesehävitusprotsessis. Seesugused mõtted ei leevenda ei noahaavasid ega kuuliauke, pigem aitavad loobuda ja rahuneda. Griškovets on ilmselt rahulik, loobunud, ning just seetõttu võimeline nõnda tabavalt kuid umbkaudselt kirjutama teost, mis minusuguseid haarab ja kütkestab. Igal juhul kirjutajale suur aplaus ning edasine austus, olgugi, et oli mitmeid nüansse või lausa põhiaspekte, mis mind raskelt häirisid. Meeltesegadust tekitas asjaolu, et mees nägi naist, kuid naine meest mitte. Miks, pagana päralt, selline nonsenss sisse kirjutada? See hakkas mind häirima alates minutist number üks. Saan aru, et seda lavastust poleks ''olnud'' ilma selle ühepoolse pideva kohalolekuta, nägemiseta, kuid tänu sellele nüansile kaotas etendus palju. Olgu, see ei seganud üldist, läbivat mõtet, kuid pragundas tegelikku motiivi. Tõenäoliselt oli naine osake mehe elust, kuna naisosa oli vaja kuidagi etendusse kogu kestuseks olulisele tegevuslikule kohale siduda. Või ehk hoopis naerupahvakate kojumeelitamiseks? Teatris peab ju nalja saama - vähemalt nii olen kuulnud - ja duubel-monoetenduses, kus lava lihtsalt pooleks jaotatud, individuaal-ruum tekitatud, olnuks seda juba tükki kaks raskem teha ning kahtlemata poleks nali pooltki sama kvaliteetne kui olukorras, kus üks heidab nalja teise üle või siis kahe ühise läbipaisva, nähtamatu olukorra üle. Muiata sai rohkem kui tavaliselt ning tekst oli igati paeluv, suurepärase alkeemiaga, kus üldistusteks vähe ruumi oli jäetud. Polnud näitlejatevahelist kontakti ning seega polnud ka probleemi ehk tegelaste omavahelist keemiat, ühtset lainepikkust, mille puudumine pahatihti meelehämarust kasvatab ning tõenäoliselt kogu tüki maha kannab. Kirjutisele viiekas. Topelttänu Altele.

Lavastusest nii palju, et lavastajatööga võis rahule jääda. Tundus, et Lembit Peterson on saavutanud kahe peaosalisega täieliku kontakti ning leidnud ühissageduse. Kuradi nauditav! Kunstilise poole eest vastutanud maalikunstnik Kaarel Eelma leidis lahendused, mis töötasid hästi. Eks nüansse, mis häirisid, oli, kuid võrdusid pea nulliga. Helikujundusega on lood hoopis omasoodu - nimelt seade oli super. Tuleb Marius Petersoni muusikamaitset kiita. Eriti lahedalt mõjus Niemen (julgeks väita, et kuulsaim poola laulja ja helikirjutaja?), kes oma protestilooga küll konteksti ei läinud, kuid erilist tähtsust see ei oma, kuna võimuvastane lugu on nimelt poola keeles.

Helvin Kaljula - mees, kellest puudus aim. Tõsi ta on, et lugesin esimest korda antud näitlejahärra nime etenduse tutvustusest, millele järgnes tõsisem guugeldus. Viga ei olnudki minus - mees on vähe tuntud, vähe nähtud. Ootasin huviga. Pettuma pidin umbes sama palju kui pettun igaõhtuses uinumises. Kaljula istus rollis nagu suits istub näpu vahel. Kahju, et ma Kaljulat süüdata ning seejärel mahvida ei saanud. On vist arusaadav, et olen vaimustuses. Põhjendatult. Olen kuradima kaua oodanud, et mõni näitleja oma loomulikkuses mind rabaks. Umbes nii läkski. Kaljula töö oli mängida meest, kes on mõnusalt kohmetu haritud sell. Kandis nagu ratas kannab inimest. Ratasteks oli haritus, erudeeritus, sadulaks lihtsus ning lenksuks kohmetus. Ehk siis tema rolli vedas etteantud silmaring, nupukus, juhtis ja suunas saamatus ning kogu kupatus toetus lihtsusele, elementaarsusele. Meeletult veenev osatäide, mille sarnast harva jutub kohtama. Teksti ettekandes oli Kaljula näos märgata naudingut ehk tal oli teatrientusiasti pilk, millist harrastusteatrites kohtab, kuid kvaliteet oli külaviljelejatest tunduvalt mehisem. On kahtlus, et mees, keda Kaljula mängis, ongi Kaljula ning siis pole siin midagi hõisata, kuid selles rollis, olgu ta tegelikkuses milline tahes, on ta suurepärane. Aitab sellest ülistamisest, haarakem mõõgad ning tormakem Laura Petersoni kallale. HAH! Miskit te mõõgahoopidest juhtu. Laura, va suslik, ses rollis süsinik-kiud rüüd kannab! No hüva, tegelikult olid tal tavalised riides seljas (ärge pettuge).

Laura Petersoni võlust ja sarmist ei saa minu puhul üle ega ümber, kuid ma ei lase end näitlejatööd hinnates sellest mõjutada. Või siis äkki lasen? vahet ei ole. Arvamus on arvamus ja Laura on ilus. Aga hüva, unustagem tema välimus ning siirdugem tegudesse. Pole kunagi olnud suuremasi tema talendi hindaja, ta on küll hea näitleja, kuid selline tasane ja rahulik - ei midagi üllatavat. Õnneks selles rollitäites ta üllatusi pakkuma ei pidanud, piisas rahulikust hapra naise emotsioonist. Viimasest Laura Peterson pakatab. Planeedis on ta naine, tahaks ütelda, et tavaline naine, kuid ei saa, kuna sellist elukat pole olemas... või siis mina vähemalt ei tunne. Naine elab pisikeses korteris, mis tundus teatripingilt vaadatuna nii kuradima hubane, et ela või ise. Erakordselt rumal mõte või mis? Ma ei saa ju Theatrumisse kolida. Aga see selleks. Naine elab rahulikku elu, otsib kohta, otsib armastust. Elu jääb rahulikuks, kohta ei leia, kuid leiab armastuse. Vähemalt nii ta arvab. Laura osa on suuresti vaikiv - ta toimetab oma korteris igapäevaselt. Pikalt tundub Naise osa etenduses puhtalt visuaalne - monoloogile tausttegevuseks, kõnele sügavuse andmiseks, teksti ja kujutluse sidumiseks, rõhukohtade tunnetamiseks või siis tunnetuskohtade rõhutamiseks. Otstarve usutavasti midagi seesugust oligi, kuid naine avanes pikkapidi, sai omaks, ning lõpuks suunas pilgu publikusse ja kandis ette meeletult hästi konstrueeritud monoloogi. Monoloogi, milles tundsin enesega juhtunut ja läbielatut üks-ühele. Monoloogi, milles tundnuks ää end igaüks, kuna autor selle niivõrd umbkaudselt ja asjatundlikult kirja oli pannud. Naine sai puhta lehe ning mina kõikvõimsa emotsiooni. Laura Peterson sobis sellesse tuppa, ta sobis sellesse rolli, ta sobis välimuslikult paralleel-universumi nähtamatu Mehega, ta sobis ajatusse-ruumitusse konteksti. Lühidalt - preili sobis hästi, kuid armastust ta ikkagi ei leidnud. Tuli välja, et armastus on otsas või pole seda olemaski.

Griškovets pani hüva asja kirja, mis üksnes ühes olukorras muutus tüütavaks - nimelt neelas pahakspandavalt suure aja enese alla kitšilik mehelikkuse sümbol ehk autosõit läbi iroonilise imedemaa Ameerika, mis esindas kõike, mida ma teatris näha ei taha. Seega sisule kaks pöialt ning keskmine varvas. Lavastuslik ja kunstiline pool oli hea, arvestades kitsukesi Theatrumi tingimusi. Tehniline pool aga tülgastav - valgustus jäi pidevalt tempost maha ja mis kõige hullem - hetk, mil etendus kulmineerus, Mees ja Naine said üheks, vinnati aken meeletu mehhaanilise müraga lae alla. No mida? Häiris, lausa vihaseks tegi. Vints on ilmselt aastast nelikümmend üks. Näitlejatele avaldan sügavat austust - oli nauditav.

Usun, et etendus osutub edukaks, kuid ei soovita noortele paaridele, kelle esimene kirg on jahtunud ning miskine omalaadne tüdimus ühes harjumusega koha sisse võtnud. Teate küll, millest räägin. See etendus võib teile, paaritajatele, valed ja negatiivsed illusioonid luua.

Tõenäoline on, et kahekümne esimese sajandi kümnenda aasta teatriauhindade nominentide hulgas näeb Planeeti mitmes eri kategoorias. Soovitan soojalt... pigem kuumalt. Minu senine käesoleva aasta parim teatrielamus.

Minul on halb komme omistada teatris nähtud lavastuslikele lihtelementidele semiootilisi väärtusi ning Planeet kujunes sedapuhku märgilisuse taevaks. Minu kõver teadvus pidi pea et hulluma selles kaksikväärtuste laviinis. Etendus kiskus minu nupukeses puht religioosseks ning seetõttu, ennetamaks potentsiaalsete teatrikülastajate eksitamist, jäi sümbolistikast seekord kõnelemata.

Griškovets lasi lihtsatele jämedat ja kõrvalrea proua iseenesele facefistingut tegi. Ilmselt arvas, et see on tema, kes laval on. Nii arvasid nad kõik. Nii arvasin minagi. Kuid käsi jäi sülle, suust eemale .

Kui pole ei aega ega ruumi, siis puudub ka armastus. Meil on aeg, meil on ruum, aga armastus?

Armastus on teatris.

NO99. Praht, linn ja surm NO77

''Linnad on külmad ja inimesed külmetavad neis õigusega''

Fassbinder

Ojasooteater pakkus Õunpuule võimalust muuta oma elu igavesest ajutiseks, filmist teatriks. Õunpuul oli ''Tony'' lõppfaasis ning ütles: ''JAA''. Rešissöör lavastajakostüümis rabas Fassbinderil fallosest, keerutas pisut, pani omad needid külge ning heitis ühes genitaalidega eesnaha taha. Eesnahk pikki tüve mõnda aega taganes ning kaheteistkümnendal veebruaril täielikult erekteerunud, jäikpundes, kuid genitaalideta Fassbinderi fallos Õunpuu ehetega, kahetunnise brutaalse onaneerimise järel, publikule näkku proovis lõpetada. Kahjuks asjata, kuna munanditeta pole pühkimispaberit vaja. Rešissöörist sai lavastaja, genitaalidest ohver.

Praht, Linn ja Surm (1976) on sakslase kõige kõmulisem teatritükk, mis alles möödunud aasta lõpus tema kodupubliku ette jõudis. Gramm üle kolmekümne aasta käis juudisõda (humaanselt ütelduna ''vennatapusõda''), kus vähemus oma staatusest tingituna dominaatorina käitus.

Fassbinderi kirjutis on ühiskonnakriitiline, seega ei midagi uut NO jaoks, kuid autor heidab vihkava pilgu mateeriale, uuele ja rikutule, kapitaliseerumisele ning ''juudistaatusele'' eriti teravalt ja põlglikult.

Olles näidendit lugenud, arvan, et see, mida Õunpuu kirjutisele põhinedes tegi, lavale tõi on lausa geniaalne. Lõikas halba, külvas head, jättis parima. Armastatud rešissööri kujutlusvõime on fenomenaalne. Kui Fassbinder teeb toorelt, puhtalt ehk räägib lugu nii, nagu see on, siis Õunpuu kasutab rohkesti kujundeid, otsekohesust liigutamata, lihtsalt seda rikastades ja veel enam konkretiseerides. Kahjuks lavastaja loodud kujundid on enam kino- kui teatripärased ning jätavad täiesti ebatarviliku ja puht-atraktsioonilise järelmeki. Eks filmimees on filmimees ja stiil kandub žanrist žanrisse. Nii filmis kui ka laval suudab Õunpuu absurdselt, kuid tähelepanuväärselt mateeriat ja emotsiooni lausa sümbioosini kombineerida. Võtab tunde, paneb esemesse. Võtab eseme, muudab tundeks.

foto: www.no99.ee

Mirtel Pohla võimekus ümberrollistuda on müstilisele tasandile tõusmas. Tema senini parim roll Kullake ''Woolfis'' üllatas mitmel eri tasandil. Tema teha jäetud Roma B. ''Prahis'' oli imetlusväärselt sellesse anonüümsesse hooramis-konteksti sobituv. Kui psüholoogilises ''Woolfis'' ehk mitmetasandilises armastusloos üllatas Mirtel oma tekstitus suuruses - vaikivas kaanetatud samaväärsuses teiste, palju rääkivate ja avanevate karakteritega - siis ''Prahis'' oma haletsust vääriva, katkise naisjäänuse täiesti loomuliku olekuga. Usun, et Roma B roll on väga kurnav, ruineeriv, isiklik, kuid ülim enesetunnetuslik kogemus nagu kogu Õunpuu experience ja Mirtel saab selle läbi seedimisega ka jätkuvalt suurepäraselt hakkama. Pohla diapasoon tundub iga etendusega aina laiem, suurem, rahuldavam, kuid eks tundumused, need pigem individuaalsed.

Roma B. on tühjaks kurnatud inimhing, kes ei vaja teatraalsust oma hädise eksistentsi jätkuks vaid tahab üksnes olla, puhata ja lõpuks sooja tuppa jõuda(''soojemasse'' kohta jõuda).

Roma B võrdub praht. Roma B võrdub linn. Roma B võrdub surm. Roma B võrdub hoor. Roma B ongi ühiskond. Tema ongi meie. Me oleme mateeria hoorad. Me oleme nähtamatud hoorad. Kuid alati kellegi hoorad. Kuna mateeria - see on keegi. Ning nähtavuski tema teha.

foto: www.no99.ee

Kurb, et konsentreeritus kogu selle laval sündiva actioni ja sürri varju jääb - indiviidikesksed rõhud on marginaliseeritud, olgugi, et ka algne näitekirjutis on üsnagi anonüümne, kuid Õunpuu lavastuses kattub see natukenegi pea täielikult visuaalelementide alla; peaprobleem kaotab igasuguse progresseeruva takti, mõjub konstandina ja alles jääb üksnes nähtav tulemus. Võiks ütelda, et vägagi filmilik teatritükk - ülimalt rekvisiidi- ja kostüümikeskne ehk puht-õunpuulik film ilma sisse-välja zuumiva operaatorita. Usun, et operaatori puudumine muutiski teose vaatajale raskesti hoomatavaks kui saate aru mida ma mõtlen.

Film laivis, laiv filmis.

Õunpuu muutis vee vereks ja ketid lihakäntsadeks. Sigagi võttis aja maha ning ronis rippesse.

Tahaks veel kirjutada, kuid lihtsalt ei jaksa.

Minge, vaadake ise.

Ennustan sellele ebareaalse eelarvega etendusele ringreisi ja suurt menu, kuid minu topist jääb ta välja ning seda pigem lihtsal põhjusel - ülekülluslik atribuutika, mis sobib suurepäraselt ekraani taha, kuid mitte lavale.

Lausa häbi on nentida, et oleksin soovinud ojasoosemperlikku käsitlust - lähen häbenema.

Theatrum. Fööniks

Fööniksi pani algselt paberile ning hiljem lavale Andri Luup.

Monoetenduse naksitrall on Ott Aardam.

Nurk-akordionist ja muusikalooja Kaspar Uljas.

Ühehetkelise tantsuilu pakkuja Eve Andre või Jelena Bajandina.

Andri Luup, rešissöör ja õpetaja, stsenarist ja kujundaja, lavastaja ja kunstnik, hariduselt näitleja ning teatrikirjutise debütant on sulepeale valu andnud, tundes, et probleem, mis vajab käsitlemist, on taaskord niivõrd palju varem kuuldud-nähtud elementaarinimlik vältimatu ürgtung; igavene rahulolematus; inimmõttesse surutud ideoloogia; igatsus.

Kahjuks on nii, et mina selles teemas miskit uut suuda leida. Loomulikult ei välista kirjatüki tugevust, kuid lavale see igal juhul ei kandunud.

Peaosaline, ainuosaline Ott Aardam oli liialt kõhklev, kahtlev, olgugi, et roll seda ette nägi, kuid hetked, mil meie enesearmastus enesehaletsusnutuga dialoogi astub, oleme enesekindlad, uhked, üleolevad. Aardami armastushood olid haprad, tühised, nutuvarjused.

Teisalt võis läbiv nõrkus olla taotluslik - etendamaks faasi, kuhu kunagi jõuame kui armastus lõpeb, kuid minul, olles noor, seda raske uskuda. Julgen pahakspandavalt ütelda, et rolli võinuks täita keegi, kel raskem ''keskeakriis'' läbi tehtud ning valmis seda klišeelikku häbipunkti teistelegi ausa emotsiooniga tutvustama.

Kui lavastaja arvas proovidejärgselt, et Aardam on rollis briljandiks lihvitud ning kogu näitetükk lavavalmis, siis üldises plaanis lavastajatööle minu heakskiitu ei jagu. Lavastuslikult rahuldas loomulik koordineeritus ja minimalism (meeldivalt teostatud odavus) ning rekvisiitide pidev ümberasetamine ja uusfunktsiooni sisselülitamine. Viimane mõjus sellises väikesaalis nagu Theatrumil ta on, väga läbimõteldult ja lahedalt.

Meeldejäävaks nüansiks oli teater teatris aspekt ehk monoloogi peeti publikule loengu vormis. Loengulikkus väljendus mitmeti - peaosatäide kutsus nurgas istuvat akordionisti korrale kui viimane tema jutuvestmist lõõtsa õhust tühjendes segas; pidev silmside auditooriumiga; Aardam vaatles ühes publikuga kujutava kunsti projektsioone; etenduse kestus umbes akadeemiline tund.

Tunnistan ausalt, et etenduse vältel korra käekella silmitsesin (mõni teeb seda alati, loomulikult, kuid minul täidab indikaatori rolli). Käekellale pilguheitmise muudab kurvaks fakt, et teadsin etenduse kestust enne oma rasva tekstiilruudule paigutamist.

Tükijärgne üldine meeleolu tundus läbivalt pettumusena - mornid mollid, erutatud sosinad, välkkiire väljapääsulembus...

Kurb, kuna enamasti sõbra sõna - ta va võimas - publikuhorde saali meelitabki.

Minu esimene pettumus Theatrumis.

Tuttav mul arvas - Monster fail.