Surusin varemnähtu-põhised skeptilised mõtted kõrvade vahelt välja ning üle häbiväärselt pika aja külastasin taaskord Von Krahli teatrit. Julgus Rataskaevu tänavale verivärsket teatritükki kaema minna tuli TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna teatrikunsti 8. lennu ehk Von Krahli kursuse varem nägemata tegudest. Olgugi, et näitlejate nimistus kajastub ka varem tunnustatud noori (Jim Ashilevi ja Ivo Reinok), puudub minul varasem kokkupuude ülejäänud kursuslastega. Tüki kirjutas herr Shakespeare, lavastuse tõi publikuni Peeter Jalakas ning tõlkepanuse möödunud teatrikunsti modernsesse minevikku tegid Hannes Villemsoni ja Peeter Volkonski.
W.S-i kirjutisel pikemalt peatumata, pühendun visuaaltunnetuslikule teostusele.
Saalis istudes, valgustuse kustumist oodates mehitasid minu mõtetes kahetsusesüstikut seitse tagasihoidlikku vigurvänta, keda enamasti reetnud pole ning usalduski meie vahel tekkinud. Tuled kustusid. Süstik - "standby".
Moment, mil näitlejad lavale ilmuma hakkasid, mõistsin, et täna jääb tragöödia uhkelt komöödia varju. Hilbud olid nõmenaljakad, lava inimtäide alalõpmata nägudega lapsikult mängis ning liikumises võis märgata kaootilist labasust. Nõme, lapsik ja labane võrdub komöödia?
Kuid võta näpust - nõmedus, lapsikus ja labasus pigem õigustatult lava täitis.
Kohe algusest laskus minu süvendatud tähelepanu kahele meesnäitlejale - Jim Ashilevile (lavastajaõpe) ja Ivo Reinokile (näitlejaõpe). Nemad on näidendi raudvara.
Ashilevi kanda on klouni roll, kus noormees säras ning hoidis originaalis etteantud labasuse ja selgroolisuse üliolulist vahekorda suurepäraselt tasakaalus. Miimika ja liikumine olid tema tugevused - olgugi, et tegemist noore kirjanikuga. Diktsioon ja hääletugevuse tunnetus teenis temale suure miinuse, kuna tema vedada oli pigem vägagi oluline verbaalne osa kainestavates dialoogides kuningaga.
Ivo Reinok mängis kirjandusajaloo monumentaalset sitapead (edaspidi k.m.s) ehk Gloucesteri teist poega ehk Edmundit. Nauditav. Mees kandis k.m.s.'i rolli väga mõjuvalt, ega võimendanud oma kurjust üle. Reinoki pädevusse jäid samuti liikumine ja miimika. Kui Edmund ilmus või haihtus, siis justkui hõljudes nagu pahadele poegadele omane. Reinok Edmundina väljendas k.m.s.'i kurjust klassikaliselt - silitas habet, muigas kohatult ja ebamaiselt ning mõjus stseenides varjuna. Neid klišeelikke väljendusi noormees maitsekalt valdas. Reinokit tahaks edaspidigi Krahil ridades näha.
Näitemängu tempole ja usutavasti ka üldmuljele tõmbas koti pähe staažikas Peeter Raudsepp. Raudsepp mängis kunn Leari ehk kõige raskemat rolli võimalikest. Hüva, Leari osa on dramaatiline, keeruline ja tülgastav, kuid Raudsepa kanda jäänud pikemad vihamonoloogid (täis ülevõlli ähkimist ja alavõlli puhkimist) olid lihtsalt vastuvõetamatud ehk üllatavalt kehvasti mängitud. Tema lavaline olek pidevalt liigteravalt peksis ja silmale,kõrvale liiga tegi. Raudsepp mängis üle, kuradi raskelt üle. Leari osatäide ei sobinud lavale, kus üksi oma suures teatraalses tragöödias seisma pidi. Tunnen siirast kurbust õppejõu ebaõnnestumise pärast teostada see suursugune ja keeruline roll maitsekalt. Kas pole mitte humoorikas, et õpetaja oma eriala põldu kündes niivõrd varakult õpilastelt peksa saab?
Krahl monteeris oma tükile suurepärased liikuvpilt promod ning ühes neist on näha, millist mõjuvat kuninga osatäidet saalis istudes ei kohta (12 sekundit Jüri Järvetit mõjub täielikumana kui 9900 sekundit Raudseppa):
Lavastaja Jalakas seevastu käitus korralikult ning tema hea käitumise viljad mulle silma pressisid. Lavastuses oli palju pärle, mis pikemalt särama jäävad. Ennekõike suurlahingut sümboolselt ja efektselt edastanud tordijooks. Kavalaid ja nutikaid kujundeid oli paksult igasse võimalikku prakku topitud. Superb! Jalakale aitäh, kummardus. Kurb üksnes, et Viljandi noorte vägitükk ei kannata mingiski mastaabis võrdlust Tallinnlaste omaga. Aga ega Jalakas oma tegudes Pepeljajevini küündigi, olgugi, et viimane ka Leari tootmist abistas. Samuti usun, et noornäitlejadki ühes tugevamad kui teises.
Ahjaa! Viimastel aegadel olen täheldanud, et noorte näitlejatega või lavastajatega seotud etendused on muusikaliselt rabavad. Ka Learis sai näha, kuulda laulu ning pillidega näitlejaid. Värske vool mulle meeldib. Tervik muutub täielikumaks selle suurepärase lisaväärtuse liitmisel. Muusikaline punktimäär etendusele sai kõrge, olgugi, et kusagil kaugel Jalakat edestades Lagle ja Uusberg elu eest trummi taovad.
Tegemist on puhtatõulise komöödiaga, üksnes kuningas Lear(Peeter Raudsepp) traagilist rolli pidi kandma. Olenemata stseenist, peedistati tragöödiat huumorialgega ja publiku naerupuhangutega ning Shakespearei tuntud tasakaalust jäi alles lihtsam pool ehk kergemini mängitav ehk komöödia. Leian, et noortele näitlejatele valiti mängimiseks vale lavatükk ehk kivi Jalaka aknasse.
Üldmulje jäi pigem hea. Tüdimust tundsin kuninga monoloogide, pikaks veninud labasuste ja ,nagu tavaks saanud, lõpuplaksutuse protsessi ajal. Pettumuse valmistas puht komöödialik tõlgendus ning laval olijate vaheline võimekuse kuristik. Värske veri tundub esmamekili magushapu.
Minge, heitke pilk, kuid ärge pahaks pange.
Kahetsusesüstikut mehitanud seitse tagasihoidlikku vigurvänta korjasid varustuse kokku ning seadsid sammud baasi poole, kuna süstiku juhtpuldil, kohe piloodi silme ees, 3-tollisel ekraanil hakkas vilkuma "abort this shit".
Video - ja pildimaterjal Von Krahl
